Kolm päeva pärast Jeesuse surma oli Kleopas, üks Kristuse jüngritest, koos kaaslasega (mõnede arvates oli see tema naine) teel Jeruusalemmast Emmausesse. Umbes 15 km pikkusel teel arutasid nad sündmusi, mis olid aset leidnud kolme päeva eest: ristilöömist ja matmist, ning asjaolu, et just sellel hommikul olid jüngrid eest leidnud tühja haua.

Kui nad kurvalt teed jätkasid, ühines nendega imelik võõras. Tundes huvi nende vestluse vastu, küsis ta, miks nad nii kurvad on. Nad selgitasid oma muret prohveti pärast, kelle Rooma oli hukanud ja rääkisid, kuidas teised jüngrid Ta haua sel hommikul tühjana leidsid. Mõned väitsid, et prohvet oli veel elus, kuid teised ütlesid, et vargad viisid Ta surnukeha minema.

Võõras ütles neile, et nad on mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma. “Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” küsis Ta. “Ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest, seletas Jeesus neile ära kõigist kirjadest selle, mis tema kohta käib” (Lk 24:27). See teema oli kõige hämmastavam kogu Jumala Sõnas – Jeesus kõigis kirjades. Polnud ime, et Ta kuulajate südamed põlesid.

Eriline tähendus Jeesuse lühikesel piiblitunnil Kleopase ja tema kaaslasega oli Tema algusküsimusel: “Eks Messias pidanud seda kannatama?” Eks nad vaadanud ettepoole Messia tulekule? Eks nad kuulutanud ette kannatavat Messiat? Eks nad osutanud Kristusele, kes tuleb ja sureb ja tõuseb üles surnuist? Miks peaksid need kaks siis kurvastama Tema äratõukamise ja surma pärast? Kas polnud see oodatud? Arvatavasti rääkis Jeesus neile oma vastuses ka selle prohvetikuulutuse: “Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Js 53:5). Jah, Jeesuse kannatus ja surm olid vajalikud, et päästa maailm ning sind ja mind patust ja igavesest surmast.

H. M. S. Richards, Jr.