Kuidas siis nüüd, vennad? Kui te tulete kokku, siis on igaühel midagi: on laulu, on õpetust, on ilmutust, on keelterääkimist,
on nende tõlgendamist − see kõik toimugu ülesehitamiseks.
1. Kiri korintlastele 14:26
Meie maailmas on teha suur töö. Mehed ja naised tuleb tuua meeleparandusele mitte keelteanni ega imetegudega, vaid ristilöödud Kristusest jutlustades. Milleks viivitada pingutusega teha maailm paremaks? Milleks oodata mingi imelise asja sündimist, mingi hinnalise vahendi olemasolu? Ükskõik kui tagasihoidlik on sinu mõjusfäär, ükskõik kui madal su töö − kui sa töötad Päästja õpetustega kooskõlas, ilmutab Ta end sinu kaudu ja sinu mõju tõmbab inimesi Tema juurde. Teda austavad tasased ja alandlikud, kes püüavad tõsiselt Teda teenida. Kõigele, mida me teeme − olgu selleks töö töökohas, farmis või kontoris −, peame lisama püüdluse hingi päästa.
Peame külvama kõigi vete äärde, hoidma oma hinge Jumala armastuses ja tegutsema, kuni on päev, kasutades vahendeid, mis on meile Issanda teenimiseks usaldatud. Kõike, mida meie käed leiavad teha, peame tegema rõõmsa meelega. Ükskõik, missuguseid ohvreid meilt nõutakse, peame tooma ohvri rõõmsa meelega. Sel ajal kui külvame kõigi vete äärde, peame mõistma, kui tõesed on sõnad: „Kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.“ (2. Kiri korintlastele 9:6)
Kõige eest oleme võlgu armule, ülimale armule. Arm korraldas meie lunastuse, meie uuestisünni ja meie vastuvõtmise Jeesuse Kristuse kaaspärijaks. Näidakem seda armu teistele.
Päästja võtab need, keda leiab, vormimisele ja kasutab neid oma nime austuseks. Ta kasutab materjali, millest teised mööda lähevad, ning tegutseb kõigis, kes end Talle annavad. Ta võtab hea meelega näiliselt lootusetu materjali − need, keda Saatan on rikkunud ja kelle kaudu ta on tegutsenud − ning teeb neist oma armu saajad. Ta vabastab nad rõõmuga kannatustest ja vihast, mis saab osaks sõnakuulmatutele. Ta teeb oma lastest abilised selle töö teostamisel ja selle edus leiavad nad väärtusliku tasu juba selles elus. − The Review and Herald, 5. jaanuar 1905.
17. juuni
Ülevamat teed otsides
Aga taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee. 1. Kiri korintlastele 12:31
Mõnedel on oht anda maad kadedusele, kui neil ei ole ülemvõimu. Sageli ei tunnista nad, et nende kaastööliste anded on töö edu jaoks sama vajalikud kui nende enda anded. Kuid tõeline armastus Jumala vastu toob endaga kaasa tõelise aupakliku usalduse. See, kes armastab Jumalat, armastab ka oma venda.
Ei ole mingit käsutamist, kamandamist ega isandalikku võimu. Jumala armastus peab oma tervendava ja eluandva hoovusega läbi elu voolama. Iga töölise meelsus, sõnad ja teod peavad näitama, et ta mõistab, et tegutseb Kristuse asemel. Vägi, mille ta saab Suurelt Õpetajalt, on vägi teisi õpetada, mitte vägi kamandada või sundida. Ta peab tulema Kristuse juurde sooviga teada saada, kuidas teisi õpetada ja aidata.
Kannatlik, rõõmsameelne rahulolu on üks parimaid ande. Samamoodi ka julgus käia kohustuste teel, isegi kui see tee lahutab meid sõpradest. Kuid julge veendumus ei tohi kunagi kaasa tuua kangekaelsust, mis sunnib inimese tema enda ideid järgima. Olgu kõik valvel ja palvetagu.
Kõneand on imeline and – and, millel võib olla suur võim kas headuseks või kurjuseks.
Intellektuaalne võimekus, hea maitsemeel, osavus, peenetundelisus, tõeline õilsus − neid kasutab Jumal oma töös. Kuid kõigepealt tuleb need Tema alluvusse anda. Issanda ligiolu peab olema valitsev vägi. See, kelle süda sulab ühte Kristuse südamega, on nii soovidelt kui ka tegudelt Kristuse tahtega kooskõlas.
Me peame himustama tõsiselt parimaid ande, aga see ei tähenda, et peame püüdma esimesed olla. Peame tõsiselt taotlema väge järgida Kristuse eeskuju, et võiksime olla Tema evangeeliumi kuulutajad. See on tõeline religioon. Kiusatused tulevad; kahtlused ja laim muudavad ülevama elu vaimsuse säilitamise raskeks. Sellegipoolest soovib Issand, et läheksime Tema õndsas, pühas valguses otse edasi. − Pacific Union Recorder, 26. juuli 1906.