Kui Kristus palus jüngritel jääda ning enda ja Tema eest palvetada, valis Ta kolm – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese –, kellega läks kaugemale, aia varjatumasse ossa. Need kolm jüngrit olid näinud Tema muutmist; nad olid näinud taevaseid külalisi Moosest ja Eelijat Temaga kõnelemas ning Kristus soovis, et needsamad jüngrid oleksid ka sel korral Tema juures. …

Kristus väljendas soovi inimliku poolehoiu järele ning eemaldus siis jüngritest kiviviske kaugusele, langes silmili maha ja palvetas: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” …

Üleinimlik hingepiin, millega Jeesus oli võidelnud, tõi Ta tagasi jüngrite juurde. Ta igatses inimlikku seltsi. Teda tabas aga pettumus: jüngrid ei osutanud Talle oodatud abi. …

Kuulake Kristuse meeleheitlikku palvet Ketsemani aias! Sellal kui jüngrid õlipuuokste varjus magasid, surus Inimese Poeg – valudemees – end silmili vastu külma maapinda. Kui Tema hinge valdas meeleheide, tungisid läbi Ta nahapooride verised higitilgad ning niisutasid koos langeva kastega Ketsemani pinda. …

Siin värises mõistatuslik karikas Kristuse käes. Siin kõikus kadunud maailma saatus kaalukaussidel. Kas Ta pühib verised tilgad laubalt ja rebib hingest hukkuva maailma süü, mis asetas Tema, süütu, karistust mitte vääriva, Jumala õiglase seaduse karistuse alla? Kas Ta keeldub saamast patuste Asemikuks ja Käemeheks? Keeldub Ta andmast neile uut võimalust, uut katseaega?

Eraldatus Isast, patu ja üleastumise karistus pidi lasuma Temal selleks, et luubi alla seada Jumala käsk ja anda tunnistus käsu kõikumatusest. See pidi otsustama igaveseks võitluse Jumala Vürsti ja Saatana vahel käsu muutumatu olemuse üle.

Taeva Majesteet oli meeleheitest otsekui segi paisatud. Ükski inimene polnuks suuteline seesugust kannatust taluma, kuid Kristus oli heitlust juba kaalunud. Ta oli öelnud jüngritele: “Aga mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule!” Nüüd oli “tund ja pimeduse meelevald”. – Käsikiri 42, 1897.