Jeesus „loovutati meie üleastumiste pärast”. Peetrus teeb sarnase avalduse nelipühal: „tema enda, kui ta oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud, olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud” (Ap 2:23).

Kui me vaatame neid sarnaseid salme, peaksime märkama kahte asja. Esiteks: Kristuse surm oli osa Jumala plaanist. Tänane tekst ütleb, et Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid Ta „loovutati” surmale. Kes andis Ta üle? Kas juutide juhid või roomlased? Uus Testament mässib sisse mõlemad pooled. Kuid ülalkirjutatud tekstide fookus on sellel, et see oli osa Jumala plaanist. Rm 8:32 ütleb päris selgelt, et Jumal „kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest”. See oli osa Jumala plaanist, et lunastada inimene Kristuse surma läbi. See on see, mispärast Ilmutuse 13:8 näitab Jeesusele kui „Tallele, kes oli ohverdatud maailma loodute eest” (NIV). Kristuse surm polnud mingi õnnetus. See oli olnud Jumala plaanis algusest saadik.

Teine asi, mida me tänases tekstis peaksime tähele panema, on see, et Jeesus suri „meie üleastumiste pärast”. Surm on patu palk (1Ms 2:17; Rm 6:23). Kuid Kristus polnud patustanud ja seetõttu ei väärinud surma. Tänasest tekstist leiame pigem, et Ta suri „meie üleastumiste pärast” – Ta suri meie asemel. See mõte meenutab mulle Barabast. Kujutle, kuidas ta istus oma kongis ja ootas surmaotsust. Ta võis vaadata oma käsi, mõeldes naeltele, mis peagi pidid need läbistama. Iga valjem heli oli ta jaoks nagu haamrilöök. Siis ta kuulis hüüdmist: „Löö Ta risti!” Kujutle tema üllatust, kui vangivalvur tuleb tema ukse juurde ja ütleb talle, et ta on vaba mees, et rahvahulk oli valinud tema vabastamise ja Jeesuse ristilöömise. Kui ta oleks kunagi meenutanud ristilöömist, siis ta oleks mõistnud, et Jeesus suri tema asemel. Barabas on ainus inimene maailmas, kes võib öelda, et Jeesus võttis tema koha füüsiliselt. Kuid kõik me võime öelda, et Jeesus asus meie asemele vaimselt. Ta suri meie üleastumiste pärast. Ta suri surma, mida oleks pidanud surema meie, et meil võiks olla elu, mis on Temal. See sõnum on evangeeliumi südamest. Selles on Vana Testamendi kirjutajad selged ja kindlad.