Mind kutsuti nimepidi. Piiblis on selgelt kirjas, kuis Jumal kutsus nimepidi. Ei tea, kas Ta oli tõesti teadlik, et mu nimeks saab just see, mis mu nimi täna on, kuid ehk kutsus Ta mind oma nime pidi. Ehk oli Jumalal selleks oma viis ja nimi? Midagi, mida saan taas kuulda siis, kui Teda jälle kohtan? Nimi, mis saab minu omaks siis, kui taas lähen sinna, kust tulen. Jumala juurde.

Kui loen Piiblist seda salmi, mis kirjeldab just minu kutsumist, täitub mu hing vastutustundega ning eesõiguse adumisega. Mind on kutsutud. Minust oleks võidud ka mööda vaadata. Kuid kutsuti just mind! Elama just siin ja just praegu. Seda pole vähe! See on võimalus, tõeline võimalus, olla kutsutute seas! Juba see, et saan hingata ja olla, on suur eesõigus. Kõik muu on lisaväärtus, mida elu endaga toob!

Ka see, kui näen enda ümber valu ja vaeva, ei tohiks mind heidutada. See on maapealse elu loomulik osa. Osa, millest mind on kutsutud samuti osa saama. Nii heast kui halvast. Sõltumata sellest, mida elu ja iga üksik päev endaga toob, on mind aga ka kutsutud seda kõike vastu võtma tänulikkuse ja alandlikkusega. Olen külaline, mitte peremees. Olen kutsutu, mitte kutsuja. Mind on kutsutud nimepidi. Seega – olen oluline! Mulle ei ole esitatud üleüldist kutset, et „Tulge, kõik, keda huvitab või kes tahab!”, vaid mulle on saadetud isiklik kutse. Kutsega külaliste eest peetakse tavaliselt eriliselt head hoolt. Nende vajadusi püütakse rahuldada parimal võimalikul viisil ja nende muresid lahendada just nii, nagu nähakse, et on parim neile ses külalistemajas, mis muidu tundmatu, kuid Kutsujale selge, kui omaenese püksitasku. Kutsutud külaliste osaks on vaid vaadata, mida hääd Kutsuja nende jaoks varunud on, nautida, olla rõõmus ja tänulik, ning järgida "programmi". Osaleda, kus vaja, jääda pealtvaatajaks, kus vaja. Vastavalt olukorrale ning Kutsujapoolsetele juhistele ja ajakavale just selles programmis.

See põgus visiit siin taeva all on kinkide kink.

Janne Kütimaa