Rm 7:14 juhatab Kirjas roomlastele sisse väga vastuolulise lõigu. Enamik vaidlusi selle lõigu kohta on käinud ümber selle, et kes on see „mina”, kellest Paulus räägib: kas mõtleb ta siin iseennast, või viitab inimestele, kes veel ei ole saanud kristlaseks, või hoopis neile, kes juba on saanud. Kuid tegelikult peaksime mõistma, et põhirõhu on Paulus ise asetanud hoopis käsule ja selle rollile, mitte niivõrd inimolemuse uurimisele.

Kahjuks on võimatu selgitada tema sõnu, ilma et mõistaksime, milline on tema arusaam inimloomusest. See ei oleks nii raske, kui ta ei oleks neis kaheteistkümnes salmis rääkinud asjadest, mis on iseloomulikud nii pöördunuile kui ka mittepöördunuile. Nii näiteks kasutab ta 22. salmis mina-vormi kirjeldamaks kedagi, kes rõõmustab Jumala Seaduse üle, ja 14. salmist edasi maalib ta pildi lihalikust inimesest. Ükskõik, kes see „mina” ka ei oleks, on ta inimene, kes on pinges hea ja kurja vahelisest vastuolust eneses. Kõige adekvaatsem lahendus sellele mina-probleemile, on vaadata teda kristlasena, kes on langenud pattu. See seisund ei ole mitte nende kristliku elu täielik pilt, sest 8. peatükis tuuakse selgelt esile nende elu võidukas aspekt. Aga siin, selles lõigus on kirjeldatud neid, kes teavad, mis on hea, kuid hüüavad ängistuses oma armetuse pärast, mil nad ei tea, mida peaksid tegema.

Kõik kristlased suudavad end psühholoogiliselt samastada selle isikuga, kellest siin lõigus on juttu. Mitte ükski usklik ei ole täielikult patuta. Me kõik oleme surve all ja pinges. Seega on see „mina” vägagi reaalne meie igapäevases elus. Paulus illustreerib sellise inimese olemust, heites pilku iseenda kogemustele. Haaramaks Pauluse mõtteväljendust peame esmalt meenutama, mis tunne meid valdab, kui teeme midagi, mille kohta teame, et see on vale, hoolimata sellest, et tahaksime teha vaid õiget. Ma ei tea, kuidas teie end tunnete, kuid mina hüüaks vaid: „Oh mind õnnetut inimest!” (Rm 7:24). Ma tunnen, et tahaksin end lausa lüüa. Pea meeles, et Paulus ei kirjelda siin mitte kogu kristlase elu. Aga isegi juhul, kui see elu on üldiselt võidukas ja kristlasel on rahu ning rõõm oma usust, siis kindlasti on aegu, mil ta hüüab nagu Jesaja: „Häda mulle! ... Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt” (Js 6:5) või nagu Peetrus, kes kriisis olles langes Jeesuse jalge ette, hüüatades: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” (Lk 5:8).