Kuidas me saame rääkida lootusest, mõtlemata surmale ja selle aulisele vastandile? Kas sa teadsid, et meditsiinilised uuringud on näidanud, et meie, inimesed, suudame oma surma edasi lükata? Arstid on seda juba ammu oletanud, kuid nüüd kinnitavad empiirilised uuringud tõtt. Surma edasilükkamise kuulus juhtum oli Thomas Jeffersoni, iseseisvusdeklaratsiooni autori surm. Ta elas kuni dokumendi allkirjastamise 50. aastapäevani ja suri siis 4. juulil 1826. Californias elavate juudi meeste ja hiina naiste suremus näitab märkimisväärset langustrendi enne paasapüha (25% langus) ja enne sügisese pööripäeva festivali (35% langus) ning see pani teadlased järeldama, et mõned inimesed suudavad oma surma lühemat aega edasi lükata, et jõuda nende jaoks psühholoogiliselt olulise sündmuseni.
Kuid unusta see „lühemat aega”. Kas sulle meeldiks lükata oma surm edasi igaveseks?
Kahtlemata on Jeesuse teiste tuleku õndsa lootuse kõige kaasahaaravam tõde jumalik teade, et surma (meie surmavaenlast ja õiglast karistust) mitte üksnes ei lükata edasi, vaid see tegelikult hävitatakse igaveseks iga mehe, naise ja lapse jaoks, kes usaldab päästmisel Jumalat. Õigupoolest ei lükata surma igaveseks edasi Jumala sõprade jaoks, kes elavad ja ootavad Tema tagasitulekut, vaid surm hävitatakse igavesti ka loendamatu rahvahulga jaoks, kes äratatakse üles Tema teisel tulemisel. (Ilm 7:9) Pühakiri kuulutab võidukalt, et tuleb päev, mil surm kõrvaldatakse inimeste sõnavarast igaveseks.
Pole ime, et seda lootust nimetatakse õndsaks! Õnnis lootus meie murtud südamega perekondade jaoks, kes lõpuks pisarais kisuvad end eemale sellest värskest kalmust surnuaias ja lähevad tagasi üksildasse koju ja ellu, kust puudub üks nii väga armastatud inimene. „Mina elan ja ka teie peate elama” on tõotus, mis saab meid kanda läbi kõige pimedama öö kuni Tema tagasitulekuni, mida ei lükata enam edasi.