Kristlased pole tavalised inimesed!

Vähemalt mitte maailma arvates. Ikka ja jälle mõistame me mäejutlust uurides, et kristlus ei tähenda seda, et vanadele harjumustele ja vanale eluviisile lisanduvad mõned uued ning peale selle ka usk Kristusesse. Otse vastupidi. Vana elu lüüakse Kristuses risti ning inimene tõuseb uude ellu, kus on uus mõtteviis ja uued tegutsemismotiivid. Isegi nii-öelda head inimesed peavad surema oma uhkusele ja eelarvamustele. Kristlus on muudetud elu, uue loodu ja ülevaltsünni kogemus. Midagi vähemat ei ole kristlus.

Nüüd tekib jälle küsimus, mida tähendab see „mida erilist“ Matteuse 5:47? D. Martyn Lloyd-Jones on oma mäejutlust käsitlevas väga huvitavas uurimuses esitanud mõned punktid selle kohta.

Esiteks, pöördunud kristlane ei mõtle samamoodi nagu tavaline maailmainimene, kes võib olla vastumeelselt kuulekas, kuid kristlane rõõmustab Jumala seaduse üle oma südames. Kristlane on oma meeltesse vastu võtnud armastuse seaduse vaimu, mitte ainult selle kirjatähe.

Need, kellel on ainult kirjatäht, ei suuda ikkagi mõista, mida tähendab olla kristlane. Seega teine erinevus maailmainimese ja kristlase vahel seisneb selles, et loomupärane inimene mõtleb patust alati kui patusest teost, kui millestki, mida tehakse või jäetakse tegemata. Seevastu kristlast huvitab süda. Seda on Kristus rõhutanud alates 20. salmist: nii patu kui ka „märksa suurema“ õiguse juured on kristlase südames.

Kuid see õigus tuleb ilmsiks igapäevases armastuse seaduses elamises, mis ületab kaugelt nii variseride kui ka tölnerite oma. See on kolmas erinevus „tavalise“ religiooni ja ehtsa kristluse vahel.

Neljas erinevus seisneb kristlase suhtumises iseendasse. Kui ilmaliku inimese või käsumeelse uskliku elu on tembitud uhkusega, siis tunnetab tõeline kristlane oma vaesust vaimus ja tunneb nälga ja janu tõelise õiguse järele, mis on õndsakskiitmiste keskmes.

Kristlased on tõesti ebatavalised tavaliste maailmainimeste kõrval.