Oo Issand, suur ja kohutav Jumal, kes peab kinni lepingust ja säilitab vankumatu armastuse nende vastu, kes teda armastavad ja tema käske peavad. Tn 9:4, RSV
Eile märkisime, et Jumala „lähedasemat poolt“, Tema „pehmemat poolt“, esindab fraas „meie Isa“. Kuid Jumalal ei ole mitte ainult lähedane, vaid ka „kaugem pool“, mis on Meie Isa palves esindatud sõnaga „taevas“.
Üks kristliku usu suuri pingeid on see, et Jumal on nii lähedal kui ka kaugel, Ta on ühtaegu immanentne ja transtsendentne, Ta on nii „meie Isa“ kui ka universumi valitseja.
Oluline on hoida mõlemad pooled tasakaalus, kui loeme Pühakirja ja püüame seda oma igapäevaelus rakendada. Need, kes rõhutavad ainult Jumala pehmet poolt, teevad Temast midagi sellist nagu lõpmatu jõuluvana või hambutu vanaema. Kuid need, kes rõhutavad ainult Tema kauget külge, teevad Temast raudse kohtuniku, kellel puudub igasugune arm ja pehmus.
Jumala paradoks seisneb selles, et Tal on rohkem kui üks pool. Ta on lähedane ja armastav, kuid nagu iga hea lapsevanem, peab ta olema kindel. Jumala kahepoolsus peegeldub meie tänases tekstis Taanieli palves. Ta on tõeliselt „suur ja kohutav“ nende vastu, kes klammerduvad selle patu külge, mis hävitab inimelusid, keskkonda, maailmarahu ja seega ka neid endid. Kui Jumal on tõeliselt armastus, peab ta kunagi sellise hävingu peatama. Neile, kes eiravad Tema põhimõtteid, võib Jumal olla ja saab olema „suur ja kohutav“.
Kuid nagu Taaniel märgib, peab Jumal kinni ka oma „vankumatu armastuse“ lepingust nendega, kes on vastu võtnud Tema põhimõtted ja liitunud Tema perekonnaga. Tuleb märkida, et Ta tahab, et kõik inimesed ühineksid Tema perekonnaga ja kogeksid Tema armastust. Aga ta ei sunni neid. Armastust ei või sundida, sest siis see pole enam armastus.
Imeline tõde on see, et Jumal on nii „meie Isa“ kui ka universumi suur Jumal. See suurus ei ohusta neid, kes Teda armastavad. Kristlastena võime rõõmustada nii Jumala läheduse kui ka Tema kaugelejäämise üle.