Tänases salmis pöördub Paulus paganate kuningriiki kaasaarvamisest paljude juutide väljaarvamisse. Esmalt peame meenutama, et enamik tolle aja juutidest polnud Kristust vastu võtnud. Nad võisid arvata, et Paulus eksib. Kui Jeesus oli Kristus, võisid nad isekeskis arutleda, siis Jumala rahvas – juudid – oleks Tema rõõmsalt omaks võtnud. Aga kuna seda ei juhtunud, siis Paulus ilmselgelt eksis.

Väga loogiline, et Paulus kavatses nende arvamuse purustada. Ta teebki seda, minnes juutide endi Pühakirjas tagasi, võttes sealt kaks tsitaati Jesajalt.

Esimene (tänane salm) on Js 10:22. See salm ütleb, et Iisrael oli saanud suureks rahvaks. See peegeldab täpselt Jumala lubadust Aabrahamile, et tema sugu saab sama arvukaks kui tähed taevas. Iisraeli rahvale muidugi meeldis olla valituks kinnitatud. Aga tõesti, nad hakkasid uskuma, et kuna nemad on Jumala eriline rahvas, siis nende erilisus tagabki neile pääsu Kuningriiki. „Ei-ei!” lausub Paulus. Ta tuletab meelde oma väidet, et ainult „jääk” sellest rahvas saab päästetud.

Pauluse teine tsitaat (Rm 9:29) tuleneb Js 1:9-st, milles prohvet ütleb, et kui Issand poleks meile jätnud kas või pisut pääsenuid, oleksime nagu Soodom ja Gomorra, kaks linna, mis lakkasid olemast. See ei pidanud nii minema aga Iisraeliga. Seal pidi olema jääk, kes on Kristuse vastu võtnud ja teenib Teda usus.

Ka kristlased leiavad siit õppetunni. On ju nii lihtne mõelda, et kuna me kuulume kogudusse, on meil Jumala juures õigus. Pole nii! Igaüks võib kogudusse kuuluda. Aga et olla osa Jumala püsivast jäägist, peab meil olema elav ususuhe Jumalaga.

Täna, kallis Jumal, tahan ma uuesti pühendada end Sinu tänapäevasesse jäägi liikmeskonda.