Ma ei tea, mida sa Jeesusega koos õndsakskiitmise mäel kõndides tunned, aga mina tunnen end ikka ja jälle maadligi surutuna. Kui ma näen Jumala ideaali minu jaoks, mõistan ma oma nõrkusi ja puudusi, mõistan, kui paljus ma ei vasta Jumala ideaalile.

Viimastel nädalatel oleme uurinud südame puhtust jumalakummardamisel. Meid on toodud silmast silma faktiga, et isegi jumalateenistusel pole meie motiivid alati puhtad. Me mõistame, et on aegu, mil me annetame või palvetame või teeme mõnda muud religioosset vagadustegu osalt selleks, et see mõjub teistele, osalt selleks, et tahame nende silmis hea ja õige välja näha.

Kuidas ma palvetaksin, annetaksin või tegutseksin, kui keegi mind ei vaataks? See on küsimus, millele tuleb vastata. Kas mulle meeldib, kui inimesed näevad mind ees, kui nad kuulevad mu „ilusat“ palvet ja seda mulle ütlevad, kui nad arvavad, et mu kõne või jutlus oli maailma parim?

Järsku mõistan, et Jeesuse sõnad ei ole ainult vana aja variseridele, ja mind juhitakse tagasi risti jalamile. Jeesuse sõnad on öeldud ka minule.

Järsku juhitakse mind taas õndsakskiitmiste juurde. Mõistan uuesti oma vaesust vaimus (Mt 5:3) ning näen ennast sellisena, nagu ma tegelikult olen. Jällegi on mul nälg ja janu õiguse järele (s 6), sest ma mõistan, et minu õigus ei ületa kirjatundjate ja variseride õigust (s 20), sest ma ei ole veel nii Isa moodi (salmid 43, 48), kui ma olema peaksin ja olla võiksin.

Kui ma näen Jeesuse mõõdupuud, mis käib iseloomu, tunnistamise, seaduse tõelise tähenduse ja isegi kummardamise kohta, mõistan ma uuesti oma vajadust. Minu esimene reaktsioon on varjata oma nägu Tema eest. Aga siis ma mõistan, et Jeesuse elu võimaldab mul tulla julgelt Tema trooni ette ja leida taas Tema armu. Järsku mõistan, millist imelist Jumalat ma teenin.

VIIES SAMM

Kristlase eesmärgid ja

prioriteedid

MATTEUSE 6:19–34