Kristus ei olnud sunnitud seda tegema [kandma hukkuva maailma süüd]. Ta oli vabatahtlikult otsustanud jätta oma elu, et päästa maailm. Saatana petlike sõnade ja tegude tagajärjel oli Jumala valitsussüsteemi nõudeid vääriti mõistetud ning Isa ja Poeg nägid vajadust vahendaja järele. …

Taevane universum oli jälginud pingsa huviga kogu Kristuse elu – iga sammu sõimest kuni nüüdse kohutava ja tähtsa hetkeni. Langematud maailmad jälgisid selle võitluse lõppu. Nad nägid Jumala Poega, oma armastatud Käskijat üleinimlikus meeleheites silmnähtavalt suremas lahinguväljal hukkuva maailma päästmiseks. …

Saatan ründas Kristust kiusatuste kogu jõuga. Ta esitas Kristusele asja nii, et maailma patt, väga vastumeelne Jumalale, oli liiga suur nuhtlus; et Kristust ei hakata enam iialgi pidama puhtaks, pühaks ja rüvetamatuks, Jumala ainusündinud Pojaks.

Kristus oli nüüd hoopis teistsuguses asetuses kui iialgi varem. Senini oli Ta olnud vahendajaks, eestpalujaks teiste eest; nüüd igatses Ta eestpalujat Endale. Kas Tema inimolemus peab pingele vastu? Kas Jumalast taganenud maailma patud – kõikide patud alates Aadama langemisest kuni ajastute lõpuni – pannakse Temale? …

Sel ülima kriisi hetkel, mil süda ja hing olid murdumas [maailma] patu koorma all, saadeti Gabriel Teda kinnitama. Samal ajal, kui ingel Tema nõrkevat keha toetas, võttis Kristus kibeda karika ja nõustus seda jooma. Suurele Kannatajale kangastusid kadunud, hukkuva maailma kaebed ning Tema veritsevatelt huultelt kõlasid sõnad: “Ometi, kui langenud inimkond peab hukkuma, kui ma seda karikat ei joo, sündigu siis sinu, mitte minu tahtmine!” …

Taevas valitses vaikus; ükski kandlekeel ei helisenud. Inglid nägid, kuidas nende Käskijat ümbritsesid saatanlike vägede leegionid, kuidas Tema inimolemus õudusest nõrkes. … Taevast saadetud inglist kinnitatuna tõusis Jeesus higise ja verise ja piinatuna ning läks kolmandat korda jüngrite juurde. … Aga taas pidi Ta pettuma. Ta leidis nad kõige kibedamal meeleheitetunnil magamas. See pilt muutis inglid kurvaks. … Prohvet oli kuulutanud, et “Võimas päästma”… pidi sõtkuma surutõrt üksinda, “rahvaste hulgast ei olnud ükski” Temaga. – Käsikiri 42, 1897.