W. R. Beach jutustas järgneva loo, et tuua näidet ühe noore mehe usust Itaalias vahetult pärast Teist maailmasõda.

"Mul oli eesõigus võtta osa 1946. aasta Itaalia uniooni peakoosolekust, mis leidis aset Firenzes. Meil oli imetore koosolek. See oli esimene omalaadne pärast sõja lõppu. Hingamispäeva pärastlõuna oli koosoleku tipphetk, sest siis esitasid oma aruandeid kogudusevanemad, töölised ja kirjandusevangelistid – kõik, kellel oli midagi Jumala hoolitsuse kiituseks öelda. Pärastlõunasel koosolekul astus ette ka üks noor kirjandusevangelist ja jutustas oma loo.

Ta tutvustas kirjandust Napoli piirkonnas ja oli väga rõõmus, kui kuulis oma piirkonna ülevaatajalt, et pidi minema Firenze iga-aastasele koosolekule. Ta pani oma kohvrid valmis ja asus teele. Ta sõitis kolmanda klassi vagunis. Itaalia kirjandusevangelistid on alati öelnud: "Me reisime kolmandas klassis, sest neljandat lihtsalt pole."

Tol ajal polnud Itaalias rongisõit just lustiasi – ei esimeses, teises ega kolmandas klassis – ning see noor kirjandusevangelist pidi oma kolmanda klassi piletiga sõitma vagunist väljas. Ta rippus kogu tee Roomast Firenzesse vaguni küljes ja hoidis nii kõvasti kinni, kui suutis. Ühes peatuses ronis üles vaguni külge veel uks mees ja krabas tema kõrvalt kinni. Kui nad niimoodi pikki tunde sõitsid, jäid nad vestlema.

"Kui kaugele te sõidate?" uuris uustulnuk.

"Ah, ma lähen ühele religioossele koosolemisele."

"Mis sorti religioossele koosolemisele?"

"Seitsmenda päeva adventistide koosolemisele."

"Seitsmenda päeva adventistide!" ütles uustulnuk üllatunult. "Ma tunnen ühte adventisti. Olin sõja ajal Bolognas ja kogesime selles linnas, nagu võibolla teate, kohutavaid asju. Üks raske pomm kukkus sellele linnale ja purustas ühe õhtuga terve linnajao. Järgmisel hommikul avastati, et kogu selles piirkonnas seisis veel vaid üks üksik sein. Ühel korrusel rippus väike köök nurkapidi seina küljes. Selles köögis oli vana daam, kes oma Piiblit luges. Ta oli seitsmenda päeva adventist. Ja muidugi ei suutnud keegi meile selgeks teha, et Jumal ei armasta seitsmenda päeva adventiste ega vasta nende palvetele. Neil peab olema kõvasti usku."

"Jah," nõustus noormees, "neil on tõesti kõvasti usku. Ma olen seitsmenda päeva adventistist kirjandusevangelist ja ka minul peab kõvasti usku olema."

"Kirjandusevangelist! Mis sorti tööd te teete?" "Müün raamatuid."

"Mis sorti raamatuid?"

Ja kui kolportöör ütles: "Ma näitan teile," palus ta Jumalalt jõudu ühe käega rongist kinni hoida, kui ta aeglaselt ja läbimõeldult tutvustusbrošüüri välja tõmbas ja teisele vaguni küljes rippujale raamatuid tutvustas. Jumal andis talle jõudu ja hoolitses ka tellimuse eest. Kui teine rippuja nendes keerulistes tingimustes tellimuslehe punktiirile oma allkirja andis, ütles ta: "Seitsmenda päeva adventistidel on tõepoolest kõvasti usku."