Ma elan väikeses maakogukonnas, millest poole moodustab ülikoolilinnak, kus ma töötan pastorina. Iga kord, kui kuulen eemal sireene, taban end instinktiivselt pinguldumas ja mõtlemas, kas need undavad mõne tuttava pärast. Sageli on see nii.

Kas sa oled märganud, et ükskõik kus sa elad, sireenid undavad samasuguses õõnsaksvõtvas keeles? Esmaabiosakonnad üle kogu maailma süvenevad valutavatele kõhtudele ja muljutud kudedele, samal ajal kui meie ootame teateid kardina tagant. Kannatused on meie eluviis.

Kas see on ka Jumala eluviis? Kas Tema kannatab samamoodi nagu meie?

Ma mäletan neid aegu, kui minu lapsed tulid nuuksudes tuppa, põlv jalgrattaga kukkumisest lõhki ja veritsev. Miks oli see nii, et kui haarasin neid sülle – ma räägin õigust –, tundsin valu omaenda põlves? Miks tõusevad nende pisarad ikka veel minu silmadesse?

Kas võib olla nii, et see on vanemate viis, sest see on Isa viis? Meie pisarad tõusevad Tema silmadesse − kas seda ei tähenda see „kõigis nende [meie] ahistustes tundis [tunneb] ta ahistust”? „Iga ohe, iga valutukse, iga mure, mis läbistab inimlast, paneb võpatama Isa südame.” („Ajastute igatsus”, lk 242) Õige küll, see ei võta kannatusi ära rohkem kui lapse süles hoidmine lapse valu. Aga kui sa tead, et kusagil on keegi, kes jagab sinu valu, siis mingil salapärasel moel valu leeveneb.

„Kõigis nende [meie] ahistustes tundis [tunneb] ta ahistust.” Sest Ta on juba selles olnud. Ta on juba siin olnud. Varjamatu karjatus keskmiselt ristil on piisav tõendusmaterjal. Kannatused on ka Jumala eluviis. Ja seepärast ongi inimkannatustes viimane sõna see, et lõppkokkuvõttes on Jumal selle keskel meile väga lähedal … kuni kannatuste lõpuni.

Ühel talvisel lennuõnnetusel hukkusid traagiliselt kolm noormeest meie ülikoolist. Ühel matusetalitusel, mida ma läbi viisin, astusime kolleegiga kirstu juurde perekonna viimaseks hüvastijätuks. Kui nad nutsid seal oma poja ja pojapoja vagase kuju juures, tundsime enda silmis ja südames nende pisaraid. Mõne summutatud vaikuse minuti pärast kummardus minu sõbrast pastor minu poole ja sosistas: „Pole ime, et Jumal ei saa öösel magada.”

Sest kõigis meie ahistustes ei tunne Ta üksnes ahistust, vaid Ta ka on meiega. Ja praegu on see parim sõnum. Jumal on tõesti tõeliselt meiega.