Jean Ntagungrial oli korduv unenägu ning ta tundis, et sellel on mingi tähendus. Jean valvas karja, nagu seda teeb enamik Ruanda poisse. Kui ta sai piisavalt vanaks, läks ta kooli ning ta tundis end väga õnnelikuna.

Pärast kooli töötas ta valitsusteenistuse juures noortetegevuste planeerijana. Mitu aastat hiljem nägi ta taas kord sama unenägu. Ta nägi unes, et ta oli ikka veel koolis, riietatud valgesse särki ja lipsu, mida tal polnud, ning kandis musta kohvrit nagu kõik teisedki õpilased. Unenäo-kool ei näinud välja nagu tüüpiline pikk, kitsas, mudaseintega valitsuse kool. See oli tellistest ja kahekorruseline, laudade ja toolide, uste, akende ja tsementpõrandaga. Kogu unenägu oli Jeani meelest väga mõistatuslik.

Ta jätkas valitsuse heaks töötamist. Töö juures jagas üks adventistist kaastöötaja Jeaniga oma usku. Esimest korda elus õppis ta, et oluline on pigem Jeesus kui Neitsi Maarja; pigem andestus kui süütunne; pigem tervis kui elupõletavad harjumused; pigem seitsmenda päeva hingamispäev kui esimene päev. Jeanil ei võtnud kaua, et otsustada, et see sõnum oli tema jaoks, ning ta ristiti.

Kuna töö valitsuse juures nõudis talt töötamist hingamispäeval, pidi Jean vastu võtma suure otsuse. Ilma igasuguste kõhklusteta otsustas ta Issandat järgida ja Tema hingamispäeva pidada, mille tulemusena ta kaotas oma töökoha.

Ühel päeval julgustas üks koguduse liige Jeani kirjandusevangelistiks hakkama ning andis talle mõned raamatud, mida müüa. Kuna ta seda tööd nautis, sai temast kirjandusevangelist. Mõne aasta pärast kutsuti Jeani õppima üle-unioonilises kirjandusevangelistide instituudis Gitwe kolledžis. Igale kirjandusevangelistile anti eriline pakk isiklike asjadega. Muude asjade hulgas olid ka valge särk ja lips. Niipea, kui ta neid nägi, tuli talle see unenägu meelde. Kuid tal polnud ikka veel musta kohvrit ning tegu polnud tellisest hoonega nagu ta unenäos.

Möödus veel üks aasta ja Jean tegi hästi oma tööd kirjandusevangelistina. Ta oli nüüd piisavalt õppinud, et astuda üle-divisjonilisse kirjandusevangelistide instituuti Kinshasas. Ruanda kirjandusevangelistid käisid kõik instituudis valge särgi ning lipsuga ning igaüks kandis endaga kohvrit. Midagi oli ikkagi puudu – kena telliskivihoone.

Siis tuli 19. märts, 1988. Jean oli Uniooni Kirjandusteenistuse seminari esimeses klassis. Kui ta nägi kahekorruselist telliskivimaja ja istus teiste kirjandusevangelistidega klassiruumis, meenus Jeanile, et ta poisipõlve unenägu sai lõpuks täielikult tõeks. Kui Jean sellest unenäost esimeses tunnis klassile rääkis, nägid kõik selles Jumala juhtimist. Tema unenägu sai tõeks.