„Kui Kristus kutsub inimest, siis kutsub Ta teda tulema ja surema.” Need Dietrich Bonhoefferi sõnad väljendavad üht väga olulist Kristuse jüngriks saamise katset. Selliseks mõtteavalduseks on küllalt alust. Te kindlasti mäletate, et Peetrus oli kord Kristuse kiusaja rollis, kui ta rääkis Jeesusele, et Ta ei tarvitse surra. Jeesus pöördus Peetruse poole ja nimetas teda Saatanaks ning ütles siis jüngritele ühe oma kõige hirmuäratavamatest õpetustest: „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.” (Mt 16:24, 25) Tänapäeva inimesed ei saa aru selle salmi karmist tähendusest jüngrite jaoks. Ristilöömise ettekujutamine ei tähenda palju meie 21. sajandi ettekujutusele, sest me ei ole kunagi ristilöömist näinud. Meie jaoks ei ole sel sõnal tähendust. Aga jüngritega oli teisiti. Kui nad nägid salka Rooma sõdureid saatmas meest, kes läbi linna risti kandis või järel vedas, siis teadsid nad, et sellelt teelt tagasi ei tulda. Nende jaoks oli ristisurm kõige hirmsam ja kõige alandavam surm – surm, mida valitsevad roomlased kõige rohkem kasutasid, et rahutuid alasid, nagu Palestiina, kontrolli all hoida. Jeesuse ja jüngrite jaoks tähendas rist ristilöömist. See sümboliseeris surma ja ei midagi muud.

Kui Paulus räägib, et risti lüüakse meie vana inimene, siis räägib ta enesekesksest suhtumisest ja eluviisist, mis paneb iseenda meie elu keskpunktiks ja meie rõõmud ja soovid ettepoole Jumalast ja murest teiste inimeste pärast. Kristusel oli oma rist ja meil on meie oma. Tema suri oma ristil meie pattude pärast, mida Tema ei olnud teinud; meie sureme oma ristil uhkusele, eneseusaldusele, omakasupüüdele, et me võiksime osa saada Tema elust. Pauluse arusaama järgi ei ole Kristusega risti löödud inimestel enam vähimatki soovi patuelu elada. Nad pole mitte ainult patule surnud, vaid nagu Paulus korduvalt märgib, nad on elavad Kristuses. Sellised inimesed ei arva kunagi, et nad peaksid pattu tegema selleks, et arm võiks saada ülirohkeks (Rm 6:1). Pigem soovivad nad teha kõik võimaliku, et elada Jumala tahte järgi.