See on miski, millest me väga hästi aru saame. Kas sa teed alati ainult õigeid asju? Selles salmis on ilmselgelt kirjeldatud kedagi, kelle süda hoiab Jumala poole. See inimene teab, mis on õige, ja tal on ka sügav igatsus seda teha, kuid ometi teeb ta seda, mis on vastuolus tema sooviga.

Miks? Milles on probleem? Vastus algab tegelikult juba eelmises salmis, kus Paulus räägib kahestunud minast: „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla.” Sõna „lihalik” osutab inimolemuse loomupärasele nõrkusele. Apostel vastandab selle vaimulikkusega, viidates seega meie kalduvusele patu või enesehellitamise poole.

Paulus lõpetab 14. salmi, märkides, et ta ei ole mitte ainult lihalik ja nõrk, vaid ka „müüdud patu alla”. See fraas peegeldab seda, kuidas patt, mis meid kunagi täielikult valitses, orjastab meid mõnikord ka veel kristlasena. See on orjus, mis paneb meid aeg-ajalt tegema seda, mille kohta me ometi teame, et see on vale. Pinge teadmise ja soovi vahel teha head ning selle vahel, et ikkagi teeme vahel halba, viib meid 15. salmi juurde, kus Paulus teatab, et mõnikord ei saa ta ise ka aru oma tegudest, sest ta ei tee alati seda, mida tahab, vaid hoopis seda, mida vihkab. James Denney rõhutab, et ainult „orjuse mõte saab selgitada selliseid tegusid”. Rõhutan veelkord, et on äärmiselt oluline mõista, et Paulus ei räägi nendes salmides mitte kristlase parimatest päevadest. Ta ei väida, et ei tee kunagi midagi õiget, vaid pigem seda, et ta ei ole vaba vigadest, kuigi ta seda väga sooviks. Samuti ei räägi ta, nagu tal oleks harjumus teha kurja või et ta ei teeks mitte kunagi head. Muidugi ei ole ta siin mures heade tegude pärast. Apostel igatseb ja ka loodab elada õiglast elu. Probleem on selles, et mõnikord ta seda ei tee. Kasutades orjuse metafoori, väljendab ta seda, kuivõrd võimas jõud siiski patul on ja et ta ei ole mitte igal hetkel suutnud sellele vastu panna.

Pauluse mõttekäik on väga kenasti kooskõlas Jeesuse poolt öelduga, et Jumal andestab kahetsevale patusele 70 korda seitse korda, ja ka Johannese sõnadega, kes ütles, et Jumala ideaaliks on, et me üldse ei patustaks, aga kui me seda teeme, siis võime kristlastena selle üles tunnistada ja Jumal „annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9).