Kui palju kord olen seisnud vaiksel surnuaial murest murtud abikaasa, murtud südamega isa või ema või hämmastunud ja leinavate laste kõrval, süda valutamas igatsusega, et Naini Jeesus võiks äkitselt tulla meie külla, puudutada külma kirstu ja kutsuda tagasi ellu inimene, kelle surm nii traagiliselt võttis! Pastori elus on palju rõõmu, kuid on ka palju pisaraid. Ja pisarad surma tõttu on kõige valusamad.

Kõigest mõned nädalad pärast lõpetamist, värske karjääri harjal, pani tema surm kogu ülikoolilinnaku jahmuma. Tema matusetalituse lõpus seisin tema kirstu kõrval, kui leinajad möödusid tema elutust kehast. Kirstust paari meetri kaugusel istus kiriku esireas tema perekond. Tundus, et iga leinaja, noor või vana, kes kummardus nende juurde, et kaastunnet avaldada, ainult suurendas vanemate leina. Kuidas saab isegi pastor varjata pisaraid, kui need tema ümber nii vabalt voolavad?

Kuid pisarad oleksid veel kibedamad, kui meie lootused oleksid seotud üksnes selle eluga. Ei, läbi meie kristallselge leina paistab see hiilgav lootus, mida nimetame ikka õndsaks. Ja mulle meeldib, kuidas sõnastab „Ajastute igatsus” selle tõotuse: „Kristus tuleb pilvedel suure auga. Teda saadab tohutu hulk ingleid. Ta tuleb surnuid äratama ja elavaid pühasid muutma aust ausse. Ta tuleb, et võtta endaga need, kes on Teda armastanud ja Tema käsusõnu pidanud. Ta ei ole unustanud neid ega oma tõotust. Üksteisest lahus olnud pereliikmed saavad taas kokku. Kui seisame siin oma kalli inimese põrmu juures, siis mõtelgem ülestõusmisehommikule, mil kõlab Jumala pasun ja „surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume” 1 Kr 15:52. Veel pisut, ja me näeme Kuningat Tema aus. Veel pisut, ja Ta pühib pisarad meie palgeilt. Veel pisut, ja Ta seab meid „veatuina oma auhiilguse palge ette hõiskamisega”. (lk 428, kaldkiri lisatud) Mu sõber, klammerdugem lootuse külge veel pisut.