Meie Isa palve esindab Jeesuse ideaalset palvet. See anti sellepärast, et jüngrid palusid Jeesusel õpetada neid palvetama. Seega võime sellest tähtsast palvest, mis on oma ulatuselt nii lai, kuid väljenduselt nii lühike, palju õppida.
Palve, nagu see on kirjas Matteuse 6:9-13, koosneb seitsmest lausest.
„Pühitsetud olgu Sinu nimi.“
„Sinu riik tulgu.“
„Sinu tahtmine sündigu ... maa peal.“
„Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.“
„Anna meile andeks meie võlad.“
„Ära saada meid kiusatusse.“
„Päästa meid ära kurjast.“
Võta hetk aega, et see palve läbi vaadata. Millise sõna leiad igast esimesest kolmest lausest, kuid mitte viimasest neljast? Mis sõna sa leiad viimasest neljast, mis puuduvad esimesest kolmest?
Vastused nendele küsimustele on vastavalt „Sina“ ja „meie“. Need väikesed asesõnad räägivad meile palju palve vormi kohta. Palvel on mingi järjekord ja sa leiad selle läbi kogu Piibli.
Tõeline palve algab alati Jumalast ja Tema jumaldamisest. Kõigepealt tulevad „Sinu“-laused, seejärel „meie“-laused. Selles on õppetund. Me ei tohi kunagi alustada palvet enda muredega.
Alles pärast pöördumist Jumala poole ja Tema tegude ülistamist liigub palve inimlike vajaduste juurde. Jeesus pani Jumala tagasi palve fookusesse, kus see peakski olema, sest Tema on kõige olemasoleva allikas.
Meil on liiga lihtne lasta oma palvetel kiiresti eemalduda Jumalast ja taevariigi laiematest teemadest ning läheme üle „Anna-mulle!“-režiimile, mis keskendub inimestele, nende soovidele ja vajadustele. Pane tähele, et Meie Isa palvest on umbes pool pühendatud Jumalat puudutavatele palvelausetele.
Ja et keegi meist seda palvet vaadates ei peaks arvama, et kõik palved peavad olema lühikesed, peame meelde tuletama, et Jeesus veetis palves ka terveid öid.