Salmid 30–32 on absoluutselt otsustavad mõistmaks 9. peatükki, mille rõhuasetus on jumalikul initsiatiivil, ettemääratusel, valikul, Jumala tahtel, Tema valikul selliste inimeste suhtes nagu Aabraham ja vaarao südame „kalgistamisel”. Paljud võtavad selle ebakorrektselt kokku kui inimeste Jumala kätes olemise passiivse savina ja et on juba enne sündi ette määratud, kes saab taevasse ja kes mitte, ükskõik, mis valikuid nad siis elus ka ei teeks.

Neis kolmes salmis näitab Paulus inimese osa Jumala plaanis. Emil Brunner ütleb selle kohta, et vastus ei baseeru mitte „Jumala müstilistel valikutel, kes määrab mõned lunastatuteks ja mõned hukkumisele”, vaid inimese vastusel Kristusele. Apostel esitab siin meile mitmekülgse pildi. Ühes küljes on paganad, kel polnud mingit huvi õigluse järele, aga neis oli seda mingil määral olemas. Teises küljes on juudid, kes eluaeg püüdlesid õiguse poole, aga siiski langesid. Miks? Peame minema kirjas natuke tagasi, peatükkide Roomlastele 1–8 juurde. Põhjus, miks paganad said õiguse, oli selles, et nad võtsid Kristuse vastu usu läbi. Ja juudid langesid, kuna nemad taotlesid õigust Seaduse varal, ise selleni ulatumata.

Inimestel on oma osa lunastusplaanis. See ei seisne mitte perfektses seadusepidamises, vaid usus Jeesusele allumises, Tema ohvri usaldamises ja meie endi nõrkuse aktsepteerimises ning mõistmises, et me pole piisavad teenimaks ära Jumala halastust.

Juutide tragöödia ei seisne selles, et nad armastasid Jumala Seadust. Paulus ise kiitis seda. Nende tõeline probleem oli see, et nad püüdsid muuta Seaduse redeliks taevasse, millekski, milleks Jumal Seadust kunagi andnud polnud. Kui nad oleksid näinud, milleks see tegelikult oli – Jumala püha ideaali väljendamiseks –, siis nad oleks seda ikka armastanud, aga kui nad oleks sealjuures eksinud, oleks see neid juhatanud Kristuse halastuse ja andestuse juurde. Kokkuvõtteks – ainus liik õigust on õigus usu läbi, see on fraas, mida Paulus läbi Kirja roomlastele pidevalt kordab.