Ja nüüd kuulsid nad aias sõdurite marssimist. … “Aga tema äraandja oli andnud neile leppemärgi: “See, kellele ma annan suud, ongi tema. Tema võtke kinni ja viige valve all ära!” Ja Juudas tuli ja astus kohe Jeesuse juurde ja ütles: “Rabi!” ja andis talle suud.” “Aga Jeesus ütles talle: “Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?” …

Rahvajõugule ütles Jeesus: “Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen olnud päevast päeva teie juures pühakojas õpetamas, ja teie ei ole mind kinni võtnud? Kuid kirjad peavad täide minema!”

Johannese evangeelium kõneleb sellest sündmusest nii: “Võtnud kaasa terve väeosa ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega. Jeesus, kes teadis kõike, mis teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: “Keda te otsite?” Nad vastasid talle: “Jeesust Naatsaretlast.” Ta ütles neile: “Mina olengi see.” Ka tema äraandja Juudas seisis koos nendega. Kui ta nüüd neile ütles: “Mina olengi see”, taganesid nad ja kukkusid maha. … Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus. Jeesus ütles siis Peetrusele: “Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?”

Siitpeale haaras jüngreid hirm. Nad olid nüüd kõik jälle koos, Issanda ümber, kuid Peetruse ettepanekul nad kõik “põgenesid …, jättes tema maha.”

Kristuse inimolemus oli nagu meiegi oma. Ja kannatust tajus Ta veelgi teravamalt kui meie, kuna Tema vaimulik loomus oli patuplekkidest täiesti puhas. Mida rängem oli kannatus, seda raskemini Ta seda läbi elas. Soov, et kannatused lõpeksid, oli Tal niisama tungiv nagu teistelgi inimolevustel. …

Kristuse inimolemuse soov pääseda Jumala meelepahast, kelle vastu oli pattu tehtud, oli oo kui tugev! Kui väga igatses Ta hing leevendust, ilmneb Kannataja sõnadest: “Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” … Maailma kuhjunud kõik patt asetati Pattude Kandjale Temale, kes ei olnud süüdi üheski patus, Temale, kes ainuüksi võis pattu lepitada, sest Tema oli kuulekas. Tema elu oli üks Jumalaga. Tal polnud ühtki rikutuse plekki. – Käsikiri 42, 1897.