Inimestel, kes võtavad religiooni tõsiselt, on liigagi lihtne mõista kohut oma sõprade, sugulaste ja kogudusekaaslaste üle, kes ei tundu olevat Jumalaga käies nii tõsised või innukad, kui nad tajuvad iseennast olevat. See haigus oli variseridel ja sama probleem on päevakorral tänapäeva koguduses.

Kahjuks on selline suhtumine elujõulise religiooni jaoks surmav. Ellen White juhib tähelepanu, et inimeste rahulolu oma usulise ortodokssuse¹⁷ ja religioossete saavutuste määratlustega loob „iseka ja kitsa kriitika atmosfääri, [mis] lämmatab õilsad ja suuremeelsed emotsioonid ning toob kaasa inimese muutumise enesekeskseks kohtunikuks ja väiklaseks nuhiks“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 123).

Sellesse lõksu on kerge langeda, eriti kuna need, kes seda teevad, on üldiselt siirad oma veendumustes ja innukad usuelus.

Osa probleemist on see, et nad näivad olevat rohkem mures selle pärast, mida teised teevad või mõtlevad või söövad, kui enda vaimuliku arengu pärast. Selle tulemusena leiavad nad Piiblit või Ellen White’i kirjutisi lugedes mingi lõigu oma mehele või naisele või mingi lõigu oma pastorile, kes ilmselgelt (nende vaatenurgast) ei tee seda, mis on õige. Nagu Ellen White märgib, muutuvad nende enda saavutused standardiks, mille järgi nad teisi hindavad. „Pannud selga eneseuhkuse rüü,“ seavad nad end „kohtujärjele, et kritiseerida ja mõista hukka“ (ibid).

Kuid sellised „mõttepolitseinikud“ või „väiklased nuhid“ ei ole suutnud mõista Pauluse argumendi paikapidavust kolmes esimeses peatükis Kirjas roomlastele. 1. peatükis märgib apostel, et paganad on patused. Kõik eneseõiged juudid olid varmad selle peale „Aamen!“ ütlema. Seejärel jätkab Paulus 2. peatükis selgitusega, kuidas juudid olid samasuguses kadunud seisundis. 3. peatükis märgib ta, et kõik on pattu teinud ja vajavad Jeesuse õigeks mõistvat verd.

Loo moraal kõigile väiklastele nuhkidele: sea oma elu korda.

¹⁷ vanade tavade järgimine, õigeusklikkus. EKSS