Maailm on näitelava. Näitlejad, maailma elanikud, valmistuvad täitma oma osa viimses suures draamas. Jumal on silmist kaotatud. Ei ole eesmärgiühtsust, välja arvatud parteides, mis on moodustatud oma eesmärkide saavutamiseks. Jumal vaatab seda kõike pealt. Tema kavandatu Tema mässulistele alamatele täitub. Maailma ei ole usaldatud inimeste kätte, kuigi Jumal lubab segadust ja korratust tekitavatel jõududel teatud aja tegutseda. Põrgu sügavustest mõjuv vägi … tegutseb kogu oma petliku ja ülekohtuse jõuga neis, kes seovad end salajaste ühingutega. Kes annavad järele kirele liituda, viivad läbi vaenlase plaane. Põhjusele järgneb tagajärg.

Ülekohus on jõudnud peaaegu viimse piirini. Segadus täidab maailma ja peagi valdab inimesi suur õudus. Lõpp on väga lähedal. Meie, kes tunneme tõde, peaksime valmistuma selleks, mis tabab maailma peagi suure üllatusena. …

Õelad on valinud oma juhiks Saatana. Tema kontrolli all kasutatakse inimmõistuse imeväärseid võimeid hävitusvahendite valmistamiseks. Jumal on andnud inimmõistusele suure jõu, jõu näitamaks, et Looja on varustanud inimesed võimega tegutseda kõige õiguse vaenlase vastu, jõu näitamaks, milliseid võite võime saavutada võitluses kurjusega. …

Ent juhul, kui need, kellele Jumal on usaldanud võimed, annavad end vaenlase kätte, muutuvad nad hävingujõuks. Kui inimesed ei tee Jumalat esimeseks, viimaseks ja parimaks kõiges, kui nad ei pühenda end Tema eesmärkide täideviimisele, tuleb Saatan ja kasutab oma teenistuses mõistust, mis Jumalale pühendatuna võinuks korda saata palju head. Saatana juhtimisel teevad nad meisterlikult kurja. Jumala plaani kohaselt pidanuks nad tegutsema kõrgel tasandil, Tema pidanuks saama koha nende mõtteis ja selliselt omandanuks nad kasvatuse, mis võimaldanuks neil teha õiguse tegusid. Nad ei tea aga sellest kasvatusest midagi. Nad on abitud. Nende võimed ei juhi neid õiges suunas, kuna nad on vaenlase kontrolli all.

Tee pühadusele ja taevasse on kuulekuse tee. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” – Kiri 141, 1902.