Konde Sered kasvas üles sõjaaegses Ugandas. Kui ta oli kolmteist aastat vana, lahkus ta isa kodunt ja abiellus teise naisega. Ta ema ei suutnud kõiki lapsi ülal pidada, nii et Konde läks selleks ajaks, kui koolis käis, elama oma vanema õe juurde. Kuid viieteistkümneselt jäi ta haigeks ja pidi kooliskäimise lõpetama. Kurvana pöördus Konde tagasi oma kodukülla.

Sõja tõttu korraldasid sõdurid tihti küladele haaranguid, otsides heas füüsilises vormis mehi, keda armeesse võitlema võtta. Kui tuli sõna, et sõdurid on nende küla poole teel, põgenes Konde onu metsa, et vältida värbamist. Konde aitas oma onu asju põõsastikku peita, kus nad sõdurite eest varjul oleks. Onu asjade hulgast leidis Konde raamatu, mille pealkiri oli "Suur võitlus". Pealkiri tundus talle intrigeeriv ja ta viis raamatu lugemiseks koju kaasa. Kui ta luges, leidis ta peatüki, mis rääkis hingamispäevast. Konde näitas seda peatükki oma vennale, kellel tõusis ka selle vastu huvi. Nad otsustasid oma isalt selle kohta küsida, sest ta oli oma koguduses juhtival kohal. Kuid nende isa ei olnud raamatust ega selle õpetusest hingamispäeva kohta huvitatud. Poisid olid pettunud, kuid lugesid "Suurt võitlust" edasi ja võrdlesid seda oma Piiblis leiduvate tekstidega.

Konde vend kuulis mingitest kristlastest, kes käisid laupäeval kirikus. Ta läks linna, et uurida, kas nad tunnevad seda raamatut, mida tema ja ta vend lugesid. Ta tuli erutatult tagasi: "Need ongi nemad!" Vennad hakkasid adventkirikus käima ja nägid, kui erinev see oli nende pere kogudusest.

Konde ja ta vend olid veendunud, et adventkogudus oli Jumala tõeline kogudus. Nad otsustasid saada ristitud. Kuid kui nende isa nende plaanist kuulis, sai ta vihaseks ja ähvardas neist lahti öelda. Konde ja ta vend olid aga selleks ajaks juba noored mehed ning nende isa ei saanud neid karistada. Konde jagas oma uut usku oma õega ning temagi võttis vastu adventsõnumi ning tuli ristimisele. Siis läksid Konde õe juurde elama kaks nende isa nooremat last – selleks ajaks, kui nad linnas koolis käisid. Konde ja ta õde viisid nad hingamispäevakooli ja kirikusse. Kui lapsed oma isakoju tagasi pöördusid, olid nad adventistid.

Nüüd oli nende isa tõeliselt marus! Ta keelas neil hingamispäeval kirikus käia ja andis neile lisatöid, et neil tegemist oleks ja nad kirikusse ei jõuaks. Järgmisel kooliaastal saatis ta oma kaks last eraldi koolidesse ja hoolitses selle eest, et poeg elaks teiste pereliikmete juures. Ta lootis, et see paneb neid kaht noort inimest oma usku hingamispäeva unustama. Poiss lõpetaski kirikuskäimise, kuid ta õde, kes elas Konde juures, jäi oma tõekspidamistele kindlaks ja jätkas kirikuskäimist.

Ühel päeval peatas linnas Kondet üks sõber ja ütles: "Ma kuulsin, et su isast saab adventist!" Konde oli vapustatud! Ta läks oma isa juurde ja küsis järele. Kujuta ette ta rõõmu, kui kuulis, et nii ta isa kui ta isa naine saavad varsti ristitud. Millist rõõmu on Konde oma peres näinud, kõik tänu "Suurele võitlusele".