Tema surmatunnistust ei ole, kuid leiti tema luud, pleekinud ja tolmus, hüljatud matusepaigast. Ja lagunevast skeletist tuleb ilmsiks tema traagiline lugu. Nimi: Jehohanan ben Hagqol (aramea keeles Johannes Hagqoli poeg); rahvus: juut; vanus: kusagil 24 ja 28 aasta vahel; pikkus: 168 cm; majanduslik seis: jõuka pere liige; amet: ilmselt mitte raske töö; tervis: puuduvad tõsiste haiguste märgid (kuigi kolju asümmeetriline kuju näitab, et ema raseduse esimestel nädalatel ja ka hiljem – veidi enne sündi või sündimise ajal – ohustasid tema elu teadmata traumaatilised sündmused); elukoht: Jeruusalemm; surma aeg: millalgi 30−40-ndatel pKr.

Surma toimumisviis? Vägivaldne. Vasaku jala säär on murtud, tõenäoliselt nuialöögist. Ja oletatavalt selle löögi tagajärjel on murdunud ka mõlemad parema sääre luud. Pärast suremist on tulnud tema jalalabad kirvelöögiga amputeerida, et keha vabastada. Miks? Lihtne. Jehohanan oli Rooma ristilöömise ohver. Leitud on ligi 15 cm pikkune nael, millega olid tema kannad risti külge naelutatud. (Ilmselt oli naela paindunud ots jäänud puidu oksakohta kinni, see selgitab noormehe jalalabade amputeerimist.) Naela jälgi leiti ka vasaku küünarvarre küünar- ja kodarluu vahelt, mis näitab, et nii mehe käed kui ka jalad olid risti külge naelutatud. Risti jäänustest selgub, et see oli õlipuust.

Keegi ei tea tema lugu. Tema tolmuse luuhunniku leidis Iisraeli elamuehituse ministeerium 1968. aasta juunis Põhja-Jeruusalemma matmispaigast. Selle arheoloogilise leiu muudab tähendusrikkaks asjaolu, et see on esimene kord, kui leiti ristilöödud inimese jäänused, mis on pärit Rooma ajastust.

Kuid teisalt polnud ju maailmal ristilöömise tragöödia mäletamiseks vaja Jehohanani lugu. Ühe teise noore Mehe lugu samast linnast samal ajal on sellest liigagi hästi rääkinud. Me teame, mis tappis Jehohanani. Kuid mis tappis Jeesuse? Vastuse leidmine on hädavajalik, sest selles on kindlasti tõde Jumalast, kes on meid valinud.