Üks unustamatu mälestus mu südames on seismine selles Jeruusalemma ülemise toa pühas vaikuses. Arheoloogid on kindlad, et see oli Püha Vaimu väljavalamise koht nelipühal. Grupp adventpastoreid ja religiooniprofessoreid kogu maailmast kogunes vaikuses koos Jumalat kummardama ja palvetama, meenutades, et just selles kohas puhus tugev tuul ja tulekeeled laskusid umbes 120 palvetava mehe ja naise peale.
Sellest väljavalamisest kiirustas Peetrus välja rõdule, mille all tundus kogu Jeruusalemm suminas imestavat kummalise nähtuse üle, mis sellest ülemise toa loost tuli. Ma olen väga tänulik, et meie tänases tekstis, pusletükis nr 6, kasutab Peetrus sihilikult sõnu, mida Joeli prohvetikuulutuses ei olnud, sest väljend „viimseil päevil” on Luuka kirjutatud apostlite tegude ajaloos ainulaadne. Peetrus teadis, et Joeli sõnad tähendasid rohkem kui vaid ammust minevikku − need pidid kujutama valitute plahvatuslikku tulevikku. „Viimseil päevil … ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale.”
Selle teksti sissetoomise tõttu on selge, et Piibel kohaldab Joeli prohvetlikke sõnu nii Jumala Vaimu väljavalamise kohta Tema valitutele koguduse ajaloo alguses (varane vihm) kui ka koguduse ajaloo lõpus (hiline vihm). Pea meeles, et varane vihm muudab maapinna uute seemnete külvamise jaoks pehmeks (Ap 2) ja hiline vihm küpsetab vilja viimaseks lõikuseks. (Ilm 14 ja 18) Ning Ilmutusraamatu 18:1 (pusletükk nr 1) kuulutab ette ja tõotab seda Jumala Vaimu viimast, üleloomulikku, apokalüptilist väljavalamist.
Võime seda nimetada „Püha Vaimu teiseks tulekuks” nagu mu sõber Norman Guelly. Sest kui nelipüha oli Tema võimas „esimene tulek”, siis on Vaimu hiline vihm tõepoolest Tema veelgi võimsam „teine tulek”! „Püha Vaimu väljavalamine nelipüha päeval oli varajane vihm, kuid hiline vihm tuleb külluslikum. Vaim ootab, et me paluksime ja võtaksime Teda vastu. Püha Vaimu vägi ilmutab Kristust taas kogu Tema täiuses.” („Kristuse tähendamissõnad”, lk 61) Kas panid tähele? Jeesuse Vaimu „külluslikum” väljavalamine „ootab, et me paluksime ja võtaksime Teda vastu”. Kas me ei peaks siis palvetama ja palvetama ning paluma ja paluma?