Kas see suur konks seisnebki vaid meie väheses usus? Tõepoolest, nii see on. Kirjeldus rohu saatusest väljal meenutab Taaveti sõnu, mida eriti matusel olles oleme võinud kuulda: „Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm! Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam!” Laul 103:14–16

Nagu polekski vahet, oleme lillekestega ühtviisi kaduvad! Kuid Jeesus juhib tähelepanu kaunilt vormitud lilledelt meile, nõdrausulistele inimestele, kuivõrd palju enam Jumal hoolib meist ja armastab meid, kes oleme siiski vaid põrm, kuid kelle pärast Ta tuli patusesse maailma selleks, et ulatada meile päästerõngas – lunastus!

Ka Taavet jätkab lootusrikkalt: „Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad ta lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järele!” Laul 103:17, 18

Kallis Jeesus, suur tänu, et sa oled meid nii imeliselt ehtinud ja tulid siia, andes igale võimaluse saada sinu lunastava vere kaudu ka igavikulist ilu ja noorust!

Galina Lõhmus