Tolle aasta maikuus toimus meil kuulutusprogramm. Sellest võtsid osa ka Rebecca ning ta õde, kes elas piirkonnas, kus me töötasime. Rebecca tellis tervishoiu-alaseid raamatuid ning "Täna, homne ja sina". Rebecca õde elas lühikesel tänaval, mille ääres polnud rohkem kui kaheksa-üheksa maja, nii et otsustasin ka neid kodusid külastada.
Ühes nendest kodudest elas Raine. Ta elas suletud uste ning allatõmmatud ruloode taga. Ta esivanemad on maoorid, nii et meil tekkis kohe kontakt seoses Uus-Meremaaga. Olles oma jõhkrast abikaasast juba mõnda aega lahus, kasvatas ta üksi nelja last. Ta oli huvitatud tervishoiutrükiste ostmisest, kuid seda alles järgneva aasta jaanuarist. Nii jätsin temaga hüvasti. Sellega mu külaskäik Raine majja veel ei lõppenud.
Järgmiseks kohtasin meest, kes vajas veidi julgustust. Jätsin talle "Tee Kristuse juurde" eksemplari, mille tagaosas oli piiblikursuse tellimise kaart.
Üle tee asuvas majas kohtasin Sued. Sue jättis mulje kõrgemasse keskklassi kuulumisest. Ta on kristlane. Ta ainus kaaslane on ta kümneaastane tütar. Tütar oli talt alles hiljuti koju jõudes dinosauruste ja Noa laeva kohta küsinud. Jätsin Suele kaks loomislooajakirja osa, mis käsitlesid eriliselt ta tütre küsimusi. Ta oli nõus meie tasuta koduvideo teenust kasutama.
Mõnda aega hiljem sain R. Austinilt, Talloc Close 2330 majast number 6 kaardi, mis väljendas huvi "Piiblilugude" vastu. Kaart oli täidetud lapse käekirjaga ning sellel polnud linna nime. Ma ei suutnud aadressi kuskilt leida. Postikood ei tulnud tuttav ette ning kaardil polnud linna nime antud.
Pärast seda, kui suutsin välja uurida, et tegu oli Singletoniga, ei saanud ma enne kohalejõudmist aru, et see oli Raine aadress. Ta vanim poeg oli kaardi posti pannud. Ta tahtis tagasi kirikusse minna ning talle hakkas arstikabinetis nähtud "Piiblilugude" reklaamköide kohutavalt meeldima. Pidasime koos piiblitunni teemal "Jeesuse teine tulemine" ning ma palvetasin nende pere pärast.
Syd Griffith on nii Sue kui Raine piiblitunnid enda kanda võtnud. Alles kolmapäeval andsin talle järgmise inimese nime, kellega tegelemise ta üle saab võtta.
Jumal kasutas Rebeccat, et mind Sue ja Raine juurde juhtida. Kirjandusteenistuses ei näe me selliste kontaktide lõpptulemust, kuid üks külvab seemne, teised kastavad ja hoolitsevad selle eest ning lõpuks kogub Jumal saagi kokku.
Milline rõõm on olla Jumala kaastöötaja inimeste taevaks ettevalmistamisel!
Jumala juhtimine, Bruce Stuart, Austraalia
"Jeesus tunneb meid igaüht isiklikult ning Teda puudutab meie põdurus. Ta tunneb meid kõiki nimepidi. Ta teab maja, kus elame, ning iga sealse elaniku nime. Mõnikord on Ta mõne oma teenritest juhatanud teatud linna teatud tänaval asuvasse majja, et leida üht oma lammastest" (Ellen G. White, "Ajastute igatsus", lk 479).