Nende kahe salmiga jõuame selle sõnumi südameni, mida Paulus on väljendanud Rm 7:14–20. Tema peamiseks mõtteks on, et probleem ei ole mitte käsus, vaid meis, kes oleme kaugel täiuslikkusest.

7. peatükis vastab Paulus kahele küsimusele Seaduse/käsu kohta. Esiteks, kas see on patt? Ja teiseks, kas see toob surma? (Rm 7:7, 8). Oma väitega, et käsk on „hea” 16. salmis, vastab ta korraga mõlemale küsimusele. Olgu nii, et käsk on hea, aga miks ta siis toob meile nii palju muret? Just sellele küsimusele annabki Paulus vastuse Rm 7:14–20.

Vaadates tema vastust tänases tekstis, tuleks siin mitmed asjaolud ära tunda. Esiteks, nagu eespool nimetatud, uskus Paulus käsuõpetuse headusesse. Seega ei ole Paulus Seaduse vastu. Ta pooldab seda. See, et Paulus nimetab käsku heaks ka siis, kui ta on teinud midagi, mida ta ei tahtnud (Seadusest üleastunud ehk patustanud), näitab meile, et tegelikult ei ole see tõeline Paulus, kes selle taga on. See on hoopis uus inimene, tema kristlik mina, kes kogu südamest tunnistab käsu headust ja veatust. Lunastatud inimesena igatseb ta osutada käsu sügavusele ja täita seda täielikult.

Iga kristlane on selles mõttes Paulusega sarnane. Kõik me tunnetame käsu moraalset suurepärasust ja igatseme olla sellega kooskõlas. Enamgi veel, mida küpsemaks saab kristlane, seda enam tajub ta Jumala armastusseaduse pühadust ja au ja headust, seda suuremaks läheb tema igatsus olla sellega kooskõlas. Paulus teab, et mitte Seadus ei ole süüdi nendes pingetes, mida ta peab kogema, vaid „patt, mis temas elab”. Apostel on avastanud selle, mida õpime ka meie igaüks oma elus. Leon Morrise sõnade järgi, ei ole patt enam aukülaline nagu varem, ega ka mitte „renti maksev üürnik”, vaid „ebaseaduslikult elama asunu”, keda siiski on väga raske välja saada.” Wesley, nagu juba varem märkisime, ütles üsna sarnaselt, kui ta kommenteeris, et patt küll ei valitse enam kristlase elus, kuid on siiski seal olemas.

Issand, aita meil täna õppida, kuidas kohelda pattu ja käsuseadust õigesti.