Paulus on jõudnud oma erakordselt jõulise peatüki lõppu, milles ta näitab, et Jumal on avanud võimaluse halastust saada igaühel – nii juudil kui paganal. Ja see ei tähenda mitte, et Jumala sõna Iisraeli kohta oleks tühja läinud (Rm 9:6). Vastupidi, see tähendab just, et Tema halastus on laiem, kui „koguduseliikmed” (juudid) mõtlevad ja et Ta on teinud otsuse päästa kõik, kes valivad usu Kristusesse.

Kuid mitte kõik polnud „koguduses” sellise lahendusega rahul. Mõned mõtlesid, et ainus õigus, mis midagi väärt on, on inimjõududega saavutatud teened Seaduse abil (s 31, 32).

See on just see grupp, kellest räägib Paulus tänases salmis. Nad on „komistanud vastu komistuskivi”. Et teha oma mõte veelgi mõjuvamaks, kasutab Paulus nelja mõtet Jesajalt. Esimene ja viimane tsitaat pärinevad Js 28:16: „Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi” ja „kes usub, see ei tunne rahutust.” Kaks keskmist on tuletatud salmist Js 8:14: „Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks” ja „paljud neist komistavad.”

Paulus kasutab neid nelja tsitaati, et kinnitada, et Jumal ise on heitnud maha kindla kaljuna. 1Kr 3:11 ütleb ta: „Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.” Mt 21:42 tsiteerib Jeesus ise Psalmi 118:22: „Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!”

Peamine fakt on see, et kui me kohtame Kristust, siis tähendab Ta meie jaoks ühte kahest: usk Tema ohvrisse saab päästva usu aluseks või saab see komistavaks õpetuseks, mis viib meid Temast eemaldumiseni. Inimestele meeldib end ise päästa või teha siis sellest osagi. Aga see õpetus on komistuseks vastupidiselt Jumala selgele õpetusele õigusest usu läbi. „Kes usub temasse, ei jää häbisse.”