Kaifasega lõppes juudi ülempreestrite liin. See uhke, ülbe ja õel mees tõestas oma vääritust kanda ülempreestri ametiriideidki. Tal ei olnud ei võimeid ega taeva volitusi selleks tööks. … Tõeliselt ei olnudki Kaifas ülempreester. Ta kandis küll preesterlikku rüüd, kuid tal puudus eluline ühendus Jumalaga. …

Kristuse ülekuulamisfarss näitab, kui madalale oli preesterkond langenud. Preestrid palkasid inimesi vande all valet tunnistama, et Jeesust hukka mõista. Sel korral aga tuli tõde Kristusele appi. … Nii ilmnes, et Tema vastu esitatud tunnistused olid väärad ja et tunnistajad olid kinnimakstud inimeste poolt, kes olid südames kurjategijad. Jumala plaan oli, et mehed, kes Jeesuse võimudele üle andsid, kuuleksid tunnistust Tema süütusest. “Ma ei leia sellel inimesel mingit süüd,” kuulutas Pilaatus. Ka Juudas tunnistas Kristuse äraandmise eest saadud raha preestrite jalgade ette visates: “Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.”

Eelnevalt, kui Suurkohus oli kokku kutsutud, et teha plaane Kristuse tabamiseks ja surma saatmiseks, ütles Kaifas: “Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!” Kuulda oli mõne Suurkohtu liikme häält, kes palusid teisi oma viha ja kirge Kristuse vastu talitseda. Nad soovisid Kristust surmast päästa. Vastuseks neile ütles Kaifas: “Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”

Neid sõnu lausus mees, kes ei teadnud nende tähendust. … Ta mõistis hukka Isiku, kelle surm pidi lõpetama kujundite ja varjukujude vajaduse, kelle surma tegelikult kõik toodud ohvrid ette kuulutasid. Kuid ülempreestri sõnad tähendasid rohkemat, kui tema või ta ametivennad teadsid. Nende sõnadega andis ta tunnistust, et oli saabunud aeg Aaroni preestriameti täielikuks lõppemiseks. …

Kaifas oli ülempreestriametis siis, kui kujundid ja varjukujud kohtusid tõelisusega, kui ametisse oli astumas tõeline Ülempreester. … Ametikohtadele valitakse igasuguse iseloomuga inimesi, õiglasi ja ebaõiglasi. Iseloomu tõttu, mille nad on kujundanud, teostavad nad oma osa ajaloo täideminekus. – Käsikiri 101, 1897.