Räägitakse lugu Pärsia kohtunikust, kes langetas märkimisväärse altkäemaksu mõjul erapooliku kohtuotsuse. Kui kuningas avastas juhtunu, käskis ta kohtuniku hukata. Seejärel lasi ta surnud kohtuniku kehalt naha maha võtta ja parkida. Sellesama inimnahaga kattis ta tooli, millel kohtunikud istusid kohtuotsuse langetamisel, et see oleks neile karmiks meeldetuletuseks mitte kunagi lubada eelarvamustel oma otsuseid mõjutada.

Kuigi see lugu on nii võigas kui ka jõuline, toob see parimal juhul esile ainult kättesaamatu inimliku ideaali. Lihtne fakt on, et ükski inimene ei ole kunagi täiesti erapooletu. Erapooletus on meist väljaspool. Ainult Jumal on tõeliselt erapooletu, seepärast saab tõeliselt kohut mõista ainult Jumal.

Kõik otsused, milleni me, piiratud inimolendid, jõuame, on täis eelarvamusi ja põhjendamatuid reaktsioone, mis soosivad meid ennast. Seega ei puudu meil mitte ainult üliolulised teadmised, et olla adekvaatne teiste üle kohut mõistma (argument kohtumõistmise vastu nr 1), vaid ka see, mida me teame, on osaline ja erapoolik (argument kohtumõistmise vastu nr 2).

Seda silmas pidades on lihtne mõista, miks me saame järgmise hoiatuse: „Ärge seadke ennast eeskujuks! Ärge pange oma hinnanguid, oma seisukohti kohustuse kohta ega oma tõlgendusi Pühakirjast kriteeriumiks teistele ja ärge mõistke neid oma südames hukka, kui need ei vasta teie ideaalile. Ärge kritiseerige teisi, oletades nende motiive ja mõistes nende üle kohut“ (lk 124).

Issand, aita mul täna mõista oma nõrkusi ja vigu. Veelgi enam, aita mul nendega ausalt võitlema hakata, kui püüan suhelda nii Sinu kui ka teiste inimestega. Mulle on avaldanud muljet kohtumõistmise tõsidus. Aita mul vältida ülesannet, mida Sa pole kunagi andnud ei mulle ega ühelegi teisele inimesele.