Trükimaterjali väärtust alahinnatakse tihti. Vähesed kristlased mõistavad, kui paljud hinged igatsevad raamatu, ajakirja või lihtsalt ühe lehekülje järele, mis aitaks neil Jeesust paremini tundma õppida. Tänane lugu on just sellest valdkonnast – kogemus ühe ustava kirjandusevangelisti elust.

Härra ja proua Johnson kasvasid mõlemad üles kristlikus kodus, kristlike vanematega peres. Sügaval südames oli igatsus tunda Jeesust paremini. Jah, nad käisid kirikus ja kuulasid igal nädalal jutlusi, kuid nad tundsid alati tühjust, mida jutlused ei suutnud täita. Nende igatsus oli tunda Jeesust ja teha Tema tahtmist, kuid nad ei teadnud, kuidas.

Ühel päeval kõlas nende uksel koputus. Külaline oli tavaline mees tavalise kohvriga ja tavalise naeratusega, kuid see siiras huvi, mida ta nende vastu ja nende vaimuliku heaolu vastu üles näitas, ei olnud sugugi tavaline. Johnsonid tundsid, et see oli midagi palju enamat kui tavaline külaskäik. Ja alles siis, kui külaline pärast lühikest tutvustust oma kohvri avas, said nad aru, kui eriline see külastus oli.

Kirjandusevangelist tundis, et peab Johnsonitele "Ajastute igatsuse" raamatut näitama. Nad olid koheselt huvitatud. Raamatututvustus oli nii siiras, et nad tundsid selle kõige juures pühade inglite kohalolekut. Nende külaline suhtus raamatusse sellise austusega, et ka nemad puudutasid seda lugupidamisega, kui see pärast esitlust nende kätte asetati. Nad lehitsesid raamatu aeglaselt läbi. Iga lehte keerates vaatasid nad teineteisele otsa, justkui öeldes: "See on just see, mida oleme oodanud! See raamat saab aidata meil täita seda tühimikku oma elus!"

Polnud raske tellimust vormistada. Johnsonid olid ostmiseks valmis tükk aega enne, kui kirjandusevangelist tellimise kohta küsis. Nad maksid raamatu eest sularahas ja kui raamat nende kätte asetati, surus proua Johnson selle kõvasti enda vastu ja ütles tunderikkalt: "Nüüd oled minu oma!" Pisarad silmis, vaatas kirjandusevangelist enda ees olevat stseeni. Kui imeline oli teada, et see oli inimene, kes seda silmapaistvat raamatut tõeliselt hinnata oskas.

Kui ta pärast palvet Johnsonite kodust lahkus, surusid nad mõlemad ta kätt veidike kauem kui tavaline ja ütlesid: "Meil on nii hea meel, et meie koju tulite!"

See ei ole üksik juhtum. Nii juhtub paljude ustavate, siirate kirjandusevangelistidega tihti. Paljud neist õnnelikest, rahulolevatest klientidest leiavad pärast raamatute lugemist oma tee Jumalani ja Tema koguduseni. Suur on kirjandusevangelistide autasu! Imelised on nende kogemused, kui nad saavad olla tunnistajateks Meistrile, kui Tema oma tööd teeb!

Kas palvetaksime täna kõigi nende rohkem kui kahekümne kahe tuhande kirjandusevangelisti eest üle maailma, kes töötavad enam kui kahesajas riigis, müüvad raamatuid näljastele hingedele, aidates neil Jeesust tundma õppida kui nende isiklikku Sõpra ja Päästjat. Palvetagem, et Jumal neid juhiks, kaitseks ja annaks neile teenija meelsuse, kui nad Teda täna kirjandustöös teenivad.