Jeruusalemm oli 1000 aastat eKr linnriik Kaananis. Kuningas Taavetil õnnestus see linnriik vallutada ja Iisraeli pealinnaks nimetada. Pärast Taavetit ehitati linna Saalomoni tempel. Hiljem, kui Iisrael jagunes kaheks (926/925 eKr), sai Jeruusalemmast Juuda riigi pealinn.
Rooma riik vallutas Pompeiuse juhtimisel Jeruusalemma 63. aastal eKr. Aastal 40 eKr vallutas linna Pärsia, kuid aastatel 38–37 eKr võttis Rooma riik selle Publius Ventidius Bassuse juhtimisel tagasi ja Jeruusalemm jätkas Juuda riigi pealinnana.
Jeruusalemm oli juutide poliit- ja kultuurikeskus kuni Juudi sõjani, mil Tiitus linna purustas. Pärast (umbes aastal 135 pKr) muudeti Jeruusalemm Rooma sõjaväekolooniaks.
Tänapäeval asub Jeruusalemmas juutide pühapaik Nutumüür. Linn on judaismi ja kristluse tähtis kultusekeskus ning palju inimesi üle maailma peab Jeruusalemma kõige pühamaks linnaks maailmas.
Üks nimetus, mida Jeruusalemma kohta kasutatakse, on Taaveti linn, seal oli kuningakoda ja tempel. Jumalakoda viitab sellele, et Taaveti linnas kummardatakse Jumalat. Piibel kasutab Jeruusalemma kohta terminit rahu koda, rahu linn, mis tänapäevases kontekstis võib mõjuda irooniliselt.
Tänases kirjakohas juureldakse selle üle, kus tuleks Jumalat kummardada. See paistab olevat samaarlastele põletav päevaküsimus. Naine külakaevul on hästi kursis erinevate seisukohtadega selles valdkonnas ja arvab, et teda kõnetav juut on teel Sühhari linna Samaarias, et kummardada Jumalat. Samas kaevul istuv juut eirab juutide ja samaarlaste vahelist kirjutamata reeglit. Need kaks seika tekitavad vett ammutama tulnud naises segadust ja küsimusi.
Kus siis ikkagi kummardada Jumalat, kas templimäel Jeruusalemmas või Gerisimi mäel?
Jeesus oleks võinud ju vastata naisele kaevul viienda Moosese raamatu (5Ms 12:5) sõnadega: „Otsige seda paika, mille Issand, teie Jumal, valib kõigilt teie suguharudelt, et sinna panna oma nime; tema eluaset otsige, ja sinna minge!“, kuid Ta ei teinud seda. See-eest toob Ta esile Vana Testamendi teksti teistsuguse rõhuasetuse. Jeesuse jaoks pole oluline koht, kus Jumalat kummardatakse, vaid pigem see, kuidas Teda kummardatakse. Täpsemini öeldes kuulutab Jeesus siin ette tulevikku ja ütleb, et varsti pole enam tähtsust kummardamise kohal, vaid pigem sellel, kuidas Jumala kummardamine toimub. Sõna varsti kirjeldab praegust aega, lõpuaega, mil tõeline kummardamine toimub „vaimus ja tões“ igal pool, kaasa arvatud Gerisimi mäel Samaarias paganate keskel (s 23).
Mulle räägib see lugu sellest, et Jumal on kõiketeadev ja kõikjalolev. Selle loo kohaselt võib Jumala teenimine toimuda vägagi ebaharilikes kohtades. Lõppude lõpuks ei toimetanudki samaarlased nii etteheiteid väärivalt, kui esialgu paistab. Nad olid lihtsalt oma ajast ees.
Hea Jumal, aita meil kummardada Sind vaimus ja tões kõikjal, kus me viibime. Täname Sind, et oled kõikjal kohal ja kutsud meid Sind teenima igal ajal ja igas kohas.
Kristel Harjaks