Jumal on sageli minu vastu rääkinud läbi erinevate olukordade, tööde ja ka esemete. Seekordne lugu juhtus siis, kui ravisin eaka õe põletushaava. Ta tundis ühel päeval end halvasti. Pea oli uimane ja see tekitas tasakaaluhäireid. Köögis toimetades istus ta vahepeal puukastile. Ühel sellisel hetkel vajus ta kuidagi vastu tulist pliiti ja põletas pea ära. Seejärel võttis ta kogu oma jõutagavara kokku, et mulle helistada ja appi kutsuda. Läksin kohe tema juurde.

Sealtpeale algas pikk ravi. Kulus palju päevi ja vahendeid, et seda haava ravida. Paranemine oli väga visa. Õde küsis ikka, kas läheb paremaks. Uskusin, et paraneb, ja nii ka läks, ehkki haav läks vahepeal ka mädanema.

Sellel raviperioodil kõneles Jumal minuga. Ta ütles, et patu tagajärjel on meil sageli rasked hingehaavad. Taevaisa näeb seda ja pakub kohe abi. Jumal ütles, et sina näed praegu vaeva selle põletushaava ravimisega, kuid mina näen palju rohkem vaeva sinu hingehaavade ravitsemisega. Miks? Mitte et Jumal ei saaks või ei tahaks meid kohe terveks teha, vaid me ise takistame. Esiteks, me kipume Jumalat õpetama, kuidas Ta peaks meid ravima. Teiseks, meie andestamatus tekitab haavades kibestumise tüsistusi. Tekib eelarvamuste mädapaise koos hirmu mürgitusega.

Aga mina armastan sind ja tahan, et sa oleksid terve, et sa usaldaksid mind. Las ma ravin sind. Luba ma võian sind andestuse palsamiga. Kuid eelnevalt puhastan ma su haavad su kahetsuse pisaratega. Kui kahetsus on siiras ja ülestunnistus aus, alustan ma ravi. Lõpuks toidan ma sind eluleivaga ja joodan eluveega. Ja sa paraned. Sul on vaja vaid uskuda ja see minult vastu võtta.

Margit Kuu