Kas tõesti? Kas me oleme ka tegelikult patust vabad, kui me võtame Jeesuse usus vastu, anname oma elu Jumalale ja laseme ennast koos Kristusega risti lüüa? Kas me ei taha siis enam midagi valesti teha? Kas meil ei ole siis enam tõelisi kiusatusi? Kui nii, siis olen ma nüüd suures plindris ja koos minuga ka kõik teised, keda ma tunnen.

John Stott, püüdes selgitada segadust, mida see salm ta ellu tõi, kirjutab, et teda õpetati, et „patule suremine tähendab patu suhtes paksunahaliseks muutumist”.

Surnud asjad ei reageeri. Kui keegi näiteks näeb koera teel lebamas, siis ei saa enne aru, kas koer magab või on surnud, kui talle lähemale jõuate. Siis saab koera jalaga tonksata. Kui ta on elus, kargab ta üles, aga kui on surnud, ei reageeri ta üldse.

„Samamoodi,” kirjutab Scott „vastavalt sellele populaarsele arusaamale, kui me oleme patule surnud, siis ei reageeri me kiusatustele, nii nagu laip ei reageeri füüsilisele puudutusele.” Miks? Sest meie vana loomus on Kristusega risti löödud. „See naelutati ristile ja surmati ning meie ülesanne on seda surnuks pidada (ükskõik kui palju vastupidiseid tunnistusi meil ka poleks)” (vt s. 11).

Paljud kristlased on selle tõlgenduse omaks võtnud. Keegi ütles kord, et kristlased on nagu füüsiliselt surnudki patu ja kiusatuse ees tundetud ja liikumatud. „Surnud mees ei saa pattu teha.”

Kuid selline tõlgendus põrkab kokku vähemalt kolme probleemiga. Esiteks, oma eluajal maa peal oli Jeesus tõeliselt kiusatud. Tema meel ja keha tundsid ristisurma ees vastumeelsust ja Ta tundis tõmmet mõningate kõrbekiusatuste väljavaadete suunas. Teiseks, inimese üldine kogemus samastub Kristuse reaktsiooniga. Kiusatus on kiusatus just selle pärast, et meid tõmbab selle poole. Kolmandaks, Paulus räägib 12. salmis, et me ei tohiks lubada patul oma elus valitseda. Kui kristlased oleksid patu suhtes immuunsed, siis ei saaks patt nende elus valitseda, sest sel juhul me ei reageeriks ju üldse patule.

12. salmis leiame ka võtme tänase salmi õigeks mõistmiseks. Paulus ei räägi siin mitte sellest, et me ei suudaks reageerida patule, vaid sellest, et me ei ela enam patuelu. Sama mõte on ka salmis 6, kus ta ütleb, et kristlased ei peaks enam pattu orjama. John Wesley mõistis Pauluse öeldut, kui ta kirjutas: „Patt jääb, kuid ta ei valitse enam.” Kristlased ei ela enam täielikult patuelu, kuid kui nad teevad pattu, siis ütleb Johannes, et „meil [on] eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige” (1Jh 2:1).