Ma mäletan ikka veel oma šokki. Ma elasin San Francisco lahes kaubalaevas, kuid olin nädalavahetusel puhkusel.

Ma ei jõudnud ära oodata, millal saan telefoni juurde, et helistada noorele naisele, keda olin viimase puhkuse ajal kohanud. Ma teadsin, et ta on kristlane, ja mul oli piisavalt mõistust, et oma keelekasutust teise inimese heaks puhastada. See puhastus piiras tõsiselt mu tavalist sõnavara, kuid tundus, et see oli vaeva väärt.

Sellepärast ma saingi šoki. Pärast kõiki pingutusi, mida ma tema pärast olin läbi elanud, ei olnud ta ikka veel rahul. Ta väitis kindla sõnaga, et kui ma tahan teda uuesti välja kutsuda, pean lõpetama Issanda nime asjatu kasutamise.

Ma olin tõesti ootamatult tabatud. „Mis mõttes?“ Ma küsisin seda siiralt. Ma polnud kunagi veel midagi sellist kuulnud.

Ta vastas kiiresti, et on vale kasutada selliseid sõnu, nagu „Jumal“ ja „Jeesus Kristus“, hooletult, pea vandesõnana. Nõnda sain oma esimese õppetunni selle nime tähtsusest.

See oli oluline õppetund ja on mulle aastate jooksul väga palju tähendanud. Jumala nimi on ilus nimi. Jumal on imeline Jumal. Miks peaks keegi tahtma Tema nime kasutada hooletult või labastades?

See, kuidas me Jumala nime kasutame, väljendab seda, kuidas me Jumalast mõtleme. Kui ma oleksin kurat, paneksin inimesed Jumala nime hooletult kasutama. See oleks esimene samm – panna nad hooletult Jumalast mõtlema. Ja seejärel hakkavad nad hooletult elama ja teisi kohtlema.

Pikas perspektiivis on see, kuidas ma Jumala nimega suhestun, see, kuidas ma Jumalasse suhtun. Milline kallihinnaline nimi! See sisaldab mu päästmist, mu lootusi – kõike. Ma tahan ülistada Jumala nime selle eest, mida Ta on teinud meie kõigi heaks.