Pühamu teema on üks neist teemadest, mis läbib punase joonena tervet Piiblit. Alates iisraeli rahva kõrberännakust pärast Egiptuse orjusest lahkumist kuni prohvetlike tulevikupiltideni Ilmutusraamatu lõpus on pühamu midagi, mis ikka ja jälle Piibli lugeja tähelepanu köidab. Paljud meist on üles kasvanud joonistuste ja maalidega, mis kujutavad kõrbepühamut või Jeruusalemma templit. Aga pühamu ei ole lihtsalt ehitis, pühamu ei ole ka pelgalt hästi õlitatud ohverdamissüsteem, mis pakuks inimestele õppetundi patust, selle tagajärjest ja andestusest, pühamu on veel midagi palju enamat. Pühamu on kõige lihtsamalt öeldes Jumala pidev ja südamest tulev soov olla inimestele nii lähedal kui võimalik. See on läheduse, harmoonia ja paradiisliku elu sümbol.

Pärast pattulangemist oli pühamu koht, kus Jumal sai olla oma rahva keskel ilma, et Tema auhiilgus oleks neid hävitanud. Tema auhiilgus säras kõige pühamas paigas kui märk Jumala igatsusest olla oma rahva juures. Uues Testamendis näeme teistsugust pühamut; Johannes kirjutab oma evangeeliumi alguses nii: „Ja Sõna sai lihaks ja elas – algkeeles „püstitas oma telgi“ – meie keskel, ja me nägime tema kirkust – Jumala erilist auhiilgust! – nagu Isast ainusündinu kirkust.“ (Jh 1:14) Jeesus oli Jumalana tulnud meie keskele, nii lähedale kui Ta vähegi sai, ning kandis omaenda asendussurmas kõiki templi funktsioone. Ta oli „Jumal meiega“, „Jumal meie keskel“.

Piibli lõppakordis kuuleme sõnu: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama.“ (Ilm 21:3) Taas kord – ja nüüd juba lõplikult – on Jumal oma inimeste keskel. Enam ei ole tarvis eraldavaid vahetekke ega ohvrilooma verd, kõik on andeks antud ja kõik on uueks loodud. Jumala südameigatsus on lõpuks täitunud ning Looja on oma looduga igaveseks ühendatud.

Selline on pühamu lugu, lihtsam ja ilusam, kui me teinekord arvame.

Isa, täname Sind Sinu igatsuse ja armastuse eest olla meie lähedal, alates pühamust kõrbes kuni Jeesuse Kristuse kaudu meie keskel elamiseni. Aita meil mõista ja kogeda Sinu pidevat ligiolekut meie elus ning valmistada oma süda selleks päevaks, mil me saame igavesti olla Sinu juures.

Mervi Cederström