Kristus seisis vangina kohtujärje ees. Kohtunik silmitses Teda kahtluse ja karmusega. Rahvast kogunes kiiresti ning kõikjal oli pealtvaatajaid siis, kui kõlas süüdistus: “Ta ütleb enda olevat juutide kuninga.” “Ta keeldub maksmast maksu keisrile.” “Ta teeb enda Jumalaga võrdseks.” …

Pilaatus oli veendunud, et ühtki Kristuse vastu esitatud süüdistust polnud võimalik põhjendada; sellele vaatamata kuulutasid preestrid ja ülemad, et Ta oli kõnelnud jumalapilkesõnu. Ent juudid kuulasid Saatana sisendust nagu Kain ja teisedki mõrvarid, kes olid otsustanud pigem elu hävitada kui säästa. “Nemad aga ajasid peale, üteldes: “Tema ässitab rahvast, õpetades rahvast kogu Juudamaal, alates Galileast kuni siiani.”

Siin arvas Pilaatus nägevat võimalust vabaneda kohtupidamisest Kristuse üle. Ta sai selgesti aru, et juudid on Kristuse tema kätte toonud kadedusest. … “Ja kui ta sai teada, et Jeesus on Heroodese meelevalla alt, saatis ta tema Heroodese juurde, kes ka ise oli neil päevil Jeruusalemmas.”

Jutt oli samast Heroodesest, kelle käed olid määritud Ristija Johannese verega. “Aga Heroodes sai Jeesust nähes väga rõõmsaks, sest ta oli juba ammugi tahtnud teda näha, kuna ta oli temast kuulnud; samuti lootis ta näha mõnda imetähte, mida ta teeb.” …

Kristuse töö ja ülesanne selles maailmas ei olnud mõeldud rahuldama vürstide, ülemate, kirjatundjate, preestrite ja talupoegade uudishimu. Ta tuli tervendama murtudsüdamega inimesi. … Oleks Kristus saanud lausuda ühegi sõna, et patust haigeid inimhingi ravida, poleks Ta vaikinud. Kuid hinnalisi tõepärleid ei olnud vaja visata sigade ette, nii oli Ta jüngritele õpetanud. Kristuse käitumine Heroodese ees tegi Tema vaikimise kõnekaks.

Juudi rahvas oli toonud oma kauaoodatud Messia hukkamõistmiseks võimu kätte, kelle orjuses nad ise olid. Nad püüdsid iga hinna eest hukka mõista Eluvürsti – Ainsa Isiku, kes võis nad orjusest vabastada. – Käsikiri 112, 1897.