Eelmises salmis esitas Jeesus põhimõtte, et me ei peaks kohut mõistma. Selles salmis annab Ta meile väga praktilise põhjuse, miks me ei peaks teiste üle kohut mõistma. Ühesõnaga, see, kuidas me kohtleme teisi seoses kohtumõistmisega, tuleb lõpuks meie enda peale tagasi.

See tagajärg on nii isiklik, kui üldse olla saab. Aga mida see tähendab?

Mõned on pakkunud, et neile, kes on alati hukkamõistvad ja kriitilised teiste suhtes, saab osaks kriitika teiste inimeste poolt, kes kipuvad neile andma doosi nende oma ravimit. Vastupidine olukord on samuti üldiselt tõsi. Neid, kes on teiste suhtes vähem kriitilised, hinnatakse üldiselt rohkem ja rünnatakse harvem. Nii et meie tekstil on ajalik tähendus. Kuid see pole veel kogu tähendus Matteuse 7:2 kohta.

Olulisem tähendus – lisaks sellele, et meie üle mõistetakse kohut vastavalt kohtuotsusele, mille me langetame teistele –, on, et seda tuleks vaadelda Jumala lõpliku kohtuotsuse kontekstis. Selle tagajärjed on üsna hirmutavad, kui me maha istume ja selle läbi mõtleme.

Paljud meist mõtlevad väga vähe oma kriitilistele märkustele pereliikmete, koguduse juhtide, töökaaslaste või naabrite aadressil. Me lihtsalt teeme suu lahti ja need tulevad iseenesest välja.

Veel vähem mõtleme sellele, mida arvab Jumal meie ebasõbralikust ja hukkamõistvast hoiakust ja vastavatest tegudest. Jeesus ütleb selge sõnaga, et me peaksime päris palju mõtlema Jumala mõtete peale sel teemal. Need on igavikulistest tagajärgedest tulvil.

Piibli selge ja korduv õpetus on, et viimsel kohtumõistmisel annab Jumal meile seda, mida me anname teistele. Jumal annab meile armu ja ootab, et me annaksime seda teistele edasi. Jumal halastab meie peale ja ootab, et me annaksime seda teistele edasi. Kui me keeldume, kui me anname edasi ainult hukkamõistu ja karmust, võime oodata sedasama ka kohtupäeval. Kõik, kes on igaveses kuningriigis, on võtnud omaks Jumala armastava iseloomu.