Roomlastele 6. peatüki kontekstis on oluline mõista, et kristlus ei ole mitte ainult suremise viis, vaid ka elamise viis. Surm iseendale kui eksistentsi keskpunktile avab tee ja võimaluse kristlikuks eluviisiks. Paulus ütleb, et nii nagu Kristuse surmale järgnes ülestõusmine, nii saavad ka Tema järgijad sarnase kogemuse osaliseks. Jumala ideaal ei ole mitte moraalne tühjus, vaid uus elu Kristuse täiuses. See elu algab surmaga vanale, egotsentriliselt isekale elule. Patu jaoks on kahetsus jälestusväärne asi, millele järgneb Jumala armastusele vastamine. Kristlik elu ei ole mitte ainult millestki eemale pöördumine, vaid uue, Jumala põhimõtetele rajatud elu poole pöördumine. Samal ajal, kui Jumal patuse õigeks mõistab, algab ka pühitsuse protsess. Paulus õpetab, et Jumal annab oma armu läbi pöördunud inimestele uue südame ja uued mõtted, uue viisi maailma näha ja uued motiivid elamiseks (Kl 3:9, 10; Rm 12:2; Ef 4:22–24).

Ellen White väljendab sama mõtet: „Jumala andestus ei ole vaid juriidiline tegu, millega Ta meid hukkamõistust vabastab. See ei ole mitte ainult pattude andestus, vaid meie tagasinõudmine patu käest. Tema lunastava armastuse vool muudab meie südame. Taavetil oli õige arusaam andestusest, kui ta palus: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!”” (Mõtteid mäejutlusest, orig lk 114)

Paulus kirjutab Kristuse vastu võtnud inimesest kui uuest loodust – kellestki, kelle jaoks vana elu on läbi saanud ja uus on alanud (2Kr 5:17). Veel kirjutab ta: „Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:19, 20). „Me ka elame koos Temaga”, on Pauluse sõnum kogu Roomlastele 6. peatükis. Need, kes elavad koos Temaga, elavad nii nagu Tema ja palvetavad iga päev, et nad võiksid veelgi rohkem Tema sarnaseks saada. Selline ongi jumalakartlik eluviis.