Viimase paari Matteuse 5. peatüki salmi jooksul on Jeesus selgitanud kümne käsu sügavust ja laiust. 5:21–26 keskendus ta kuuendale käsule (Sa ei tohi tappa!) ja 5:27–32 käsitles seitsmenda käsu (Sa ei tohi abielu rikkuda!) tagajärgi. Nüüd salmides 33–37 keskendub Jeesus üheksandale (Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!) ja kolmandale (Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata võtta!) käsule. Saame Seaduseandjalt endalt selgituse seaduse tähenduse erinevate külgede kohta.

Esmapilgul näib Jeesuse käsk mitte vannet anda olevat kõigist Tema käskudest kõige vähem tähtis ja kõige vähem asjakohane. Lõppude lõpuks, kuidas saab vande andmist võrrelda kelleltki elu võtmisega või truudusetusega abielus?

Aga mõtle veelkord! Meie kõne on meie kui inimeste kõigi tegevuste keskmes. See on äri- ja peresuhete, valitsuse ja rahvusvaheliste suhete aluseks. Kui kõne pole aus, hakkab kõik muu lagunema. Kuidas saab perekond tõhusalt toimida, kui mees ei saa usaldada naist või kui ema ei saa usaldada lapsi?

Ja kuidas on lood suurema maailmaga? Kui äripartnerid üksteisele valetavad, on nende äri hädas. Samuti peavad kliendid saama usaldada professionaale, et nad räägivad tõtt.

Muidugi on meie maailma üks suuri probleeme see, et ausalt rääkimine on liiga haruldane voorus. Ja selle nappuse tagajärjed on liigagi ilmsed lagunenud peredes, vajaduses kohtute arvukuse järele ja rahvusvahelises usaldamatuses. Me elame patu maailmas ja suur osa selle pattudest on ebaaususe tulemus. Valede isa on olnud üsna edukas.

Kuid kristlastena tahame olla pigem osa lahendusest kui probleemist. Aita meil täna, meie Isa, uuesti juhinduda ausa kõne tähtsusest.