Pettumus jätkub! Neis salmides võtab Paulus kokku nii oma võimetuse teha head kui ka suutmatuse täielikult vältida halba. Kristlasena, kes teab oma nõrkuse sügavust, vaevleb ta hinge agoonias. Ta tunneb, et temas ei ole midagi kiiduväärset. Pane veelkord tähele, et ta ei ütle siin, nagu ta ei suudaks üleüldse midagi head teha. Kristlasena ahastab ta võimetuse pärast käsu nõudeid täielikult täita. Ta väljendab sarnast igatsust ka Kirjas filiplastele: „Mitte et ma ... oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole” (Fl 3:12–13).

Üks asi on tulla Jeesuse juurde ja anda oma elu Talle, tunnistada oma patud, saada õigeks mõistetud ja uus süda ning mõistus ning olla eraldatud Jumala pühaks teenistuseks. Need kõik toimuvad teatud hetkel meie elus. Aga see, et inimene on saanud kristlaseks, ei tähenda, et ta oleks koheselt täielikult pühitsetud või püha. John Wesley, Ellen White ja teised on väga selgelt kõnelenud progressiivsest pühitsusest (kasvamisest Jumalaga sarnasuse poole), kui kristlase terve elu käivast tööst. Kristlase rännak on pidev ja sel teel on ka tagasiminekuid, katsumusi ja ebaõnnestumisi. Aga kui usklikud vaimulikus elus pidevalt kasvavad, siis areneb kahtlemata ka nende viha patu vastu ning armastus õiguse ja Jumala käsuseaduse vastu ja suureneb nende oma nõrkuse tunnetus. Need kasvamise aspektid juhivad kõiki suuremale Jumala usaldamisele. Me ei tohi muutuda oma igapäevaelus julgusetuks. Loomulikult on meie elus tõusud ja mõõnad. Ja kui on kitsikuseaeg, tunneme oma absoluutset väärtusetust, seda, et meis pole midagi head. Aga kui see juhtub, siis võime ikkagi olla julged. Ka Paulus ja Taavet kogesid seda täielikku julgusetust. Nende elus oli ülistuse, rõõmu ja rahu aegu, kuid ka eksimise aegu. Aga eksides Jumala käsu vastu, teadsid nad kindlalt, et nende ainus lootus oli Jumala armus ja väes.