Olenemata sellest, kui hästi sa oma eluga rahul oled, lähevad asjad hullemaks. Mõtle sellele. Oletame, et sul on ilus kodu troopilise saare paradiisis, murdlainetus otse ees ja ilusa selge oja kosk kohe vasakul. Ümberringi on palmid, muru, õitsevad põõsad ja rohkelt linde, liblikaid ja lilli.

See on taevas maa peal, eks? Mitte päris. Kuigi täna võib see olla täiuslik, toob mõni homne päev ühele selle maise paradiisi elanikule kaasa vigaseks jäämise või surma toova õnnetuse või haiguse. Maine taevas kukub varem või hiljem kokku. Keegi meist pole surematu. Elu on surmaotsus. Me kõik allume sündimisest saadik surmale. Küsimus ei ole selles, kas me kunagi oleme läinud, vaid millal.

See on tõde, millest Jeesus räägib Matteuse 6:19–21. Seega hoiatab Ta meid nende naudingute eest, mis kuluvad ära nagu riided. Lõpuks laguneb maailma kõige ilusam rõivas isegi ilma koide abita. Kõik maised naudingud on kulumise kursil. Ja et need naudingud meid erutaks, vajame sama efekti saamiseks aina suuremaid ja suuremaid annuseid. Rumala peaga panevad inimesed oma lootuse asjadele, mille väärtus paratamatult väheneb.

Jeesus hoiatab nende naudingute eest, mille saab ära rikkuda nagu raua soolapritsiga või viljaterad marodööritsevate näriliste abil. On teatud naudingud, mis kaotavad oma külgetõmbejõu, kui inimesed saavad vanemaks. Aga Jeesus soovitab meil loota sellele, mida aeg on võimetu hävitama.

Jeesus hoiatab ka nende asjade eest, mida saab ära varastada, ja isegi sellise ebaisikulise asja eest nagu börsikrahh.

Tõeline õnn tuleneb sellest, et kinnitame oma usalduse igavesele. Millele olen mina pannud oma usalduse?