Ajalugu kordub. Kristlikus maailmas saabub otsustav konflikt. Saatan sisendab inimestele, kes astuvad üle elava Jumala käskudest, et nad oma oletatava tähtsusetunde tõttu alustaksid sõda kõigi vastu, kes järgivad maailma pattu ära võtvat Jumala Talle. … Tulemuseks on, et inimesed muutuvad teiste inimeste vastu ebainimlikuks. …

Juhul, kui end kristlikuks tunnistav maailm õpiks sellest, kuidas juudid kohtlesid Kristust ning otsustaks Jumala abiga juutide teguviisi mitte korrata, ei saaks nad vastutavaks Kristuse surmamises Tema pühade isikus.

Suur hulk preestreid ja ülemaid järgnes Kristusele Heroodese juurde. Kui Kristus Heroodese ette toodi, hakkasid need preestrid, ülemad ja kirjatundjad erutatult rääkima oma süüdistusi Kristusele. Nelivürst aga ei pannud Kristuse vastu esitatud süüdistusi tähele. Ta leidis, et Kristus on igasugusest kuritegelikkusest puhas.

Rooma sõdurid teadsid, et alatule, jõhkrale ja kalestunud rahvajõugule ning ka preestritele ja ülematele meeldiks, kui nad osutaksid Kristuse vastu sellist põlgust, mida võis osutada rikutud, mandunud sõjamees. Neid aitasid selles juudi aukandjad ise. … Nad seadsid taeva Majesteedi, Aukuninga enda ette trooninõudlejana ning tegid Ta pilgete märklauaks.

Nad püüdsid kujutada Aukuningat võimalikult naeruväärses valguses. Talle pandi selga vana purpurne rüü, mis oli omal ajal kuulunud mingile kuningale. Talle anti kätte vana pillirookepp, Tema jumalikule laubale suruti teravate okastega pärg, nii et okkad tungisid meelekohtadesse ja veri nirises mööda nägu habemesse. Tema ees peeti ülimalt põlglikke kõnesid. Kuid Kristus ei heitnud neile ainsatki etteheitvat pilku. Nad katsid Ta näo vana riidetükiga ja lõid Talle näkku, küsides: “Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?” Seejärel tirisid nad Tal rüü jõhkralt seljast, sülitasid Talle näkku ning peksid Teda mandunud sõdurite julmal kombel pillirookepiga. Nende hoiak oli ülimalt pilkav, nende keel ropp, ehkki nad kummardasid Tema ette teeseldud alandusega. …

Juudid olid soovinud tõendit Tema jumalikkusest ja nõudnud, et Ta teeks imeteo, kuid siin oli neil kaugelt suurem ime kui ükski imetegu, mida Ta võinuks teha. – Käsikiri 112, 1897.