Josefina de Tovar, üks meie ustavatest naiskirjandusevangelistidest Mehhiko lahe misjonist, saatis meile selle kogemuse mitu aastat tagasi.

"Hiljuti läksin koos ühe teise naisega töötama väikesesse linna, mille nimi on Jimenez ja mis asub Chihuahua osariigis. Nende kaheksa päeva jooksul, mis me seal töötasime, elasime ühe protestantliku pere juures, keda olime varem kohanud. Ühel päeval läksime postkontorisse, et saada kätte mõned raamatud, mida olime tellinud, ning läksime siis neid laiali vedama. Issand andis meile töös edu. Ometi pidime töötama pimedani ja kauemgi, et kõik selleks päevaks määratud raamatud kätte toimetada. Kui ühte naist külastasime, ütles ta, et oli juba liiga hilja, et kaks noort naist selle väikese linna valgustamata tänavaid pidi kõnniks, sest teiste ettevõtete esindajaid oli seal kaduma läinud. Ta soovitas meil kohe oma tuppa tagasi pöörduda. Asusime kohe kodu poole teele ning see naine, kellega koos töötasin, ütles, et tundis, nagu oleks keegi meid järginud. Peagi jõudsime aga oma tuppa ja majaperenaine andis meile õhtust süüa.

Kui olime söönud, kutsusime perenaise ja lapsed kokku, et koos Piiblit uurida ja ülistuslaule laulda. Peagi pärast seda lahkus ema toast, kuid me ei pannud seda tähele ja jätkasime lastega oma väikest koosolekut. Mõne hetke pärast saabus üks mees ning majaperenaine ütles, et see mees tuli sinna ööd veetma ja et meil pole põhjust peljata. Peagi läksime magama, kuid ei saanud und, sest tajusime miskipärast ähvardavat ohtu. Umbes kella ühe ajal hommikul kuulsime, kuidas see mees ja naine arutasid meilt elu võtmist ja meie röövimist. Mehel oli kirves kaasas ja naine lubas meid nii kaua kinni hoida, kuni mees meile sellega pähe virutab. Meis tekkis aina suurem ja suurem hirm, sest olime kuulnud paljudest kuritegudest, mis selles sünges väikelinnas toime olid pandud. Meil polnud linnas häid sõpru ning otsustasime seega, et ainus asi, mida teha saime, oli voodist välja ronida ja palvetada, et Jumal meid surmast säästaks.

Järgmisel hommikul leidsime, et see veider mees oli juba lahkunud. Ilmselt olid nad naisega otsustanud meid veenda veel üheks ööks sinna jääma, kuid meie toimetasime kiiruga raamatud kohale ja lahkusime samal päeval linnast. Jumal oli kahtlemata meie vastu armuline; Ta mitte ainult ei kaitsenud meid, vaid lubas meil ka raamatud sajaprotsendiliselt kohale viia."

"Kaduvate hingedega töötades on Sinuga kaasas inglid. Tuhat korda tuhat ja kümme tuhat korda kümme tuhat inglit ootavad, et meie koguduseliikmetega koostööd teha ja viia inimesteni valgus, mille Jumal meile heldelt andnud on, et inimesed võiksid valmistuda Kristuse tulekuks" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 100).