Tunnen hingel väga suurt koormat, sest tean, mis meid ootab. Kõikmõeldavad pettused tabavad neid, kes pole igapäevases elavas ühenduses Jumalaga. Saatana inglid on targad tegema kurja ja nemad toovad esile seda, mida mõned peavad uueks valguseks ning kuulutavad kui midagi uut ja imeväärset. Kuigi mõnes suhtes võib sõnum olla tõene, põimuvad sellega inimlikud väljamõeldised ning kokkuvõttes õpetatakse “inimeste käskimisi”. … Paljusid näiliselt häid mõtteid tuleb hoolikalt rohkes palves järele kaaluda, sest tegu on vaenlase eriliste riugastega juhtida inimesi rajale, mis kulgeb nii lähedal tõeteele, et neid on vaevu võimalik eristada. …

Meie tööliskonnas on uus olukord. Ilmneb soov võtta eeskujuks teised kirikud; lihtsus ja alandlikkus on peaaegu tundmatud asjad. Noored töölised püüavad olla originaalsed ning tuua töösse uusi ideid ja uusi plaane. Mõned korraldavad äratuskoosolekuid ja toovad sel teel suuri hulki kogudusse. Kuid kui erutus on möödas, kus on siis need vastpöördunud? Kahetsust ja patutunnistust pole näha. Patust õhutatakse uskuma Kristusesse ja vastu võtma Teda ilma, et osutataks tähelepanu senisele patuelule, vastuhakule Jumalale. Süda ei murdu, puudub hingepõhjani minev kahetsus. Eeldatavalt pöördunud inimesed pole tegelikult langenud Kaljule, Jeesusele Kristusele. …

Issand soovib, et Tema sulased kuulutaksid tänapäeval vana evangeeliumi õpetust, kurbust patu pärast, meeleparandust, patutunnistust. … Patuste jaoks tuleb töötada püsivalt, tõsiselt ja targalt, kuni nad näevad, et on üle astunud Jumala käsust, ning pöörduvad meelt parandades Jumala poole ja usuvad Issandasse Jeesusesse Kristusesse. …

Töölised ei peaks arvama, et on voorus seista teistest eraldi, kuna nood ei näe kõiki üksikasju täpselt samas valguses nagu nemad. Juhul, kui nad on üksmeelel alustrajavates tõdedes, ei peaks nad vaidlema ega esitama eriarvamusi väikeste, tähtsusetute üksikasjade suhtes. Kui arutleda keerukate küsimuste üle, mis lõppude lõpuks pole eluliselt tähtsad, kalduvad mõtted liikuma kõrvale elulistelt, inimese päästmiseks olulistelt tõdedelt. …

Uskmatud suhtuvad meisse kriitiliselt ning püüavad leida vabandusi, et mitte võtta vastu tõde nagu see on Jeesuses. Kui meie keskel on sellised erimeelsused, ütlevad väljaspool seisjad: “Meil pole teie usu vastuvõtmisega kiiret, kuna te isegi pole jõudnud kokkuleppele, mis on tõde.” Nii kasutavad jumalatud ära kristlaste seas valitsevad lõhed ja vaidlused. – Käsikiri 82, 1894 (and Herald, 4. nov 1965).