Sahmisin lastetoas asju kokku korjata. Tund oli läbi ja teenistus saalis kohe-kohe algamas. Kiirustasin ja mõtlesin oma mõtteid. Pastor palus eelmisel nädalal, kas mul on selleks korraks mingi „nupuke“ – lühike mõte, mida oma kogemustest või mõtetest teistega jagada. Mul polnud. Kohe mitte mõtteraasugi. Ja nii saigi see edasi lükatud aega, kui mul mõte tuleb… kui tuleb. Sain flanelltahvlilt pildid kokku ja tõusin püsti. Ja sain kohe millegi kõvaga kolksu vastu pead. Vaatasin üles ja nägin „süüdlast“ – suur hõbedane täht, mis eelmises lastetunnis lambi külge rippuma oli pandud, ulatus täpselt minu pealaeni. Ja sellel tähel oli kiri „Jumal on armastus“. Nühkisin haigetsaanud koha üle, panin pildid kõrvale, kükitasin jälle ja korjasin kokku ka muusikariistad. Triangel, paar kõrisevat hantlit ja tamburiin said kenasti oma kohale. Tõusin ja… sain jälle kolksu vastu kukalt. Tõstsin pilgu ja lugesin ikka selleltsamalt suurelt hõbedaselt tähelt: „Jumal on armastus“ .

Ja siis tuli mõte. Vahel on nii, et me lihtsalt ei näe, ei tunne, ei taju, et Jumal on armastus ja et Ta on meiega. Jumal püüab sellest meile märku anda küll meid juhtides, hoides, suunates ja meie vajadustele vastates – ja meie ei näe ikkagi. Ei näe seni, kuni miski toksab meid. Saame ehk pisut haigetki, kuid selgemast selgemini kõnetab siis meid sõnum: Jumal on armastus. Vahel teame seda rõhuga: JUMAL on armastus, vahel rõhuga: Jumal ON armastus ja vahel on meile vaja kinnitust, et Jumal on ARMASTUS. Mõnikord aga – kui oleme väga haiget saanud või väga hädas – paneme rõhu kogu mõttele: JUMAL ON ARMASTUS! Selles teadmises on rahu, rõõm, väljapääs, turvatunne, kindlus ja ka tunnistus. Ja vahel ka vajaminev „nupuke“ mida teistega jagada. Jumal peab meid lihtsalt vahel toksama, et me seda mõistaksime.

Jumal, anna mulle tänases päevas kogemusi, mis kinnitaksid Sinu armastust minu vastu, ja juhi mind olukordadesse, kus võiksin seda kogemust ka teistega jagada.

Anne Vahtramäe