„Laatsarus, tule välja!”

Mõelge hetkeks selle peale. Laatsarus tuli välja. Ta oli juba neli päeva surnud olnud ning Palestiina kuumuses haisema läinud. Ta tuli välja, „jalad ja käed mähistega mähitud,ja ta silmade ümber oli seotud higirätik” (Jh 11:43, 44). Milline vaatepilt! Eluandja hääle peale laseb küllastumatu haud oma saagi vabaks. See oli avalik tunnistus, et Jeesusel oli vägi materiaalse maailma ja surma enda üle. Riknenud surnud ihu tõusis ellu. Kuid siin on üks probleem. Jeesus äratas Laatsaruse üleloomulikul teel, kuid ta pidi uuesti surema. Tema vabanemine oli ajutine, see oli vaid elu pikendus.

Selles suhtes ongi Kristus erinev, ütleb Paulus. Meie usk, et me elame koos Kristusega, ei ole alusetu (Rm 6:8). See usk rajaneb teadmisel, et Kristus on elule üles tõusnud. Paulus ütleb: „Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure.” Kristuse ülestõusmine on Laatsaruse omast erinev, see on pöördumatu, seda ei saa kunagi olematuks teha.

Miks? Sest „surm ei valitse teda enam.” Vastupidi, Tema valitseb igavesti surma üle. Siit ka Tema võiduhüüd: „Ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed” (Ilm 1:18). 1. Korintlastele 15. peatükis rõõmustab Paulus Päästja üle, kes saavutas võidu haua üle ning hävitab ühel päeval ka viimase vaenlase – surma.

Surm on võimas. Surm valitses Aadamast Mooseseni (Rm 5:14). Kuid see on nüüd möödas. Kristus on ülim. Tõsi, Ta käis surmateed, kui suri ristil. Kuid see on möödas. Kristuse ülestõusmine sai võidu surma üle. Me võime käia koos Temaga, sest Ta elab „aina selleks, et nende eest paluda”, kes Teda järgivad (Hb 7:25).

Ühel päeval jagab Jeesus meiega oma täiuslikku võitu surma üle. Hääl, mis kutsus Laatsaruse välja, läbib ühel päeval ka meie kalme. „Pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse” (Kr 15:52). „Pärast kistakse meid... ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga” (1Ts 4:17).

Sellele kohtumisele ei tahaks küll hiljaks jääda.