„Ärge vanduge üldse!“

Just nii Jeesus ütles.

Aga kuidas läheb see kokku Vana Testamendiga? Esimesel pilgul mitte eriti hästi. Tegelikult tundub, et Jeesus räägib Moosesele risti vastu: „Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda ning vannu tema nime juures!“ (5Ms 6:13) Laulja kirjutas: „Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused!“ (Ps 50:14) Ilmselt oli ta Jumalale midagi tõotanud.

Kuidas saame lahendada need näilised vastuolud Jeesuse ja Vana Testamendi vahel? Üks juhtnööre on 3. Moosese 19:12 „Ärge vanduge minu nime juures valet; sellega sa teotad oma Jumala nime! Mina olen Issand!“

Iisraeli rahva algusaastaist alates olid nad sunnitud tegelema kahe probleemiga. Ühelt poolt oli Jumala antud luba Tema nimel vanduda mõeldud kahtlemata neile, keda vaevas kiusatus olla ebaaus. Teisest küljest on usalduslikud suhted, nagu saime eile teada, ilma järjekindlalt tõe rääkimiseta võimatud. Seetõttu oli korraldus vanduda Jumala nime juures mõeldud ohjeldama neid, kes kaldusid ebaaususele, eriti pühades asjades. See käsk, nagu ka luba abielu lahutada (Mt 19:8), anti inimeste kõva südame pärast.

Patt moonutab kõike. Selle tulemusena – kui mõned avastasid, et saavutavad oma tahtmise, kui nad Jumala nime kasutades valet vandusid – hakkasid nad seda kasutama manipuleerimise vahendina. Sellest siis juhis mitte valet vanduda Jumala nime juures 3. Moosese raamatus.

Jeesuse ajaks oli see teema muutunud üsna peeneks, nagu homme näeme. Seetõttu seab Ta Jumala seaduse tähendust uurides kahtluse alla isegi Vana Testamendi loa.

Meil on siin Tema õpetusest palju õppida. Eriti veel siis, kui me Tema positiivset ideaali ellu viime.